Mõnest venekeelsest laenutusest kreeka keelest: Katekismus. Kreeka keel kreeka-bütsantsi keel, kui see ilmus
Vene Föderatsiooni haridus- ja teadusministeerium
Föderaalne riigieelarveline õppeasutus
erialane kõrgharidus
"Orenburgi Riiklik Ülikool"
Geoloogia-geograafiateaduskond
Ökoloogia ja looduskorralduse osakond
Kreeka-Bütsantsi vaimsete traditsioonide levik Venemaal. Pühakute elud ja iidsete teadmistega tutvumine
Tööjuht
pedagoogikateaduste kandidaat, dotsent E.V. Grivko
Täitja
15TB(ba)-1 rühma õpilane
A.V. Mazina
Orenburg 2015
Asjakohasus
Kirillitsa-eelne kiri ja teadmised slaavlastest
Kreeka-Bütsantsi kultuuri- ja teadustraditsioonide levik
Venemaa ristiusustamine: igapäevase ja vaimse kultuuri areng
Kirjaoskuse lai levik linnakeskkonnas 11.-12.sajandil: kasetohu kirjad ja grafitid
Matemaatilised, astronoomilised ja geograafilised teadmised Vana-Venemaal
Esimesed kihelkonnakoolid Vladimir I ja Jaroslav Targa juhtimisel
Praktiline kasutamine teadmised käsitööst ja ehitusest
Allikad
Asjakohasus
Bütsants on algupärane kultuuriline terviklikkus (330–1453), esimene kristlik impeerium. Bütsants asus kolme kontinendi ristumiskohas: Euroopa, Aasia ja Aafrika. Selle territooriumile kuulusid Balkani poolsaar, Väike-Aasia, Süüria, Palestiina, Egiptus, Kürenaica, osa Mesopotaamiast ja Armeeniast, Küprose saar, Kreeta, tugipunktid Krimmis (Chersonese), Kaukaasias (Gruusias), mõned piirkonnad Araabia. Vahemeri oli Bütsantsi sisejärv.
Bütsants oli mitmerahvuseline impeerium, mille elanikkonnast oli erinev etniline koosseis, mis koosnes süürlastest, koptidest, traaklastest, illüürlastest, armeenlastest, grusiinidest, araablastest, juutidest, kreeklastest ja roomlastest. Pärast Lääne-Rooma impeeriumi langemist ei mängi peamist rolli kreeklased ega roomlased. Vana- ja keskaegse rahva vahel puudus üldse füüsiline järjepidevus. Barbarite immigratsioon impeeriumi on oluline tunnus, mis eraldab antiikaja keskajast. Impeeriumi provintside pidev ja rikkalik täiendamine uute rahvastega valas vana rahvastiku jäänustesse palju uut verd, aitas kaasa iidsete rahvaste füüsilise tüübi järkjärgulisele muutumisele.
Varakeskajal oli Bütsantsi impeerium, kreeka kultuuri pärija ja järglane ning Rooma impeeriumi riiklik-õiguslik organisatsioon, kõige kultuurilisem, tugevaim ja majanduslikult kõige arenenum Euroopa riik. On üsna loomulik, et selle mõju oli määrav üsna suurele osale Venemaa ajaloost.
Alates iidsetest aegadest kauplesid slaavlased Bütsantsiga, kasutades selleks suuri veetee Magi - Dnepri - nn "varanglastest kreeklasteni". Nad eksportisid mett, karusnahku, vaha, orje ja Bütsantsist tõid luksusesemeid, kunsti, majapidamistarbeid, kangaid ja kirjutamise tulekuga ka raamatuid. Seda teed pidi kerkisid arvukad Venemaa kaubalinnad: Kiiev, Tšernigov, Smolensk, Veliki Novgorod, Pihkva jt. Samal ajal tegid Vene vürstid sõjakäike Tsargradi (Konstantinoopoli) vastu, mis lõppesid rahulepingute sõlmimisega. Nii piirab suurvürst Oleg aastal 907 Tsargradi, pärast mida järgneb rahu kreeklastega, pärast teda läheb Ruriku poeg Igor aastatel 941–945 Bütsantsi vastu sõjaretkele ja sõlmib 946. aastal temaga rahu- ja kaubanduslepingud. ja vastastikune sõjaline abi. Igori poeg Svjatoslav 970. aastal aitab Bütsantsi keisrit sõjas Doonau Bulgaaria vastu.
1. Kirillitsa-eelne kiri ja teadmised slaavlastest
Keel ja kirjutamine on ehk kõige olulisemad kultuurilised tegurid. Kui inimestelt võetakse ära õigus või võimalus rääkida oma emakeelt, on see kõige rängem löök nende emakultuurile. Kui inimene jäetakse ilma emakeelsetest raamatutest, siis jääb ta ilma oma kultuuri olulisematest aaretest. Lapsepõlvest peale harjume oma vene tähestiku tähtedega ja mõtleme harva, millal ja kuidas meie kirjutamine tekkis. Kirjutamise algus on eriline verstapost iga rahva ajaloos, tema kultuuriloos.
Kirjutamine eksisteeris Venemaal isegi eelkristlikul perioodil, kuid kirillitsa-eelse slaavi kirjutamise küsimus oli kuni viimase ajani vastuoluline. Ainult teadlaste töö tulemusena, aga ka seoses uute iidsete monumentide avastamisega on peaaegu tõestatud kirja olemasolu slaavlaste seas Kirillose-eelsel perioodil.
12.–14. sajandi Venemaa ajaloo probleemidega tegeleval ajaloolasel on ainult kroonikad, mis on reeglina hilisemates loendites säilitanud väga vähesed õnnelikult säilinud ametlikud aktid, seadusandlikud mälestised, haruldasemad ilukirjanduslikud teosed ja kanoonilised kirikuraamatud. Kokkuvõttes moodustavad need kirjalikud allikad 19. sajandi kirjalike allikate arvust tillukese protsendi. Veel vähem on säilinud kirjalikke tõendeid 10. ja 11. sajandist. Vana-Vene kirjalike allikate vähesus on tingitud ühest kõige kohutavamast katastroofist puidust Venemaal - sagedastest tulekahjudest, mille käigus põlesid mitu korda läbi terved linnad kogu oma rikkusega, sealhulgas raamatud.
Vene teostes kuni kahekümnenda sajandi 40ndate keskpaigani ja enamikus välismaistes teostes - siiani eitati tavaliselt kirjutamise olemasolu slaavlaste seas Kirilia-eelsel perioodil. Alates 40. aastate teisest poolest kuni XX sajandi 50. aastate lõpuni näitasid paljud selle probleemi uurijad vastupidist suundumust - liigselt vähendada välismõjude rolli slaavi kirjutamise tekkes, uskuda, et kirjutamine tekkis iseseisvalt slaavlased iidsetest aegadest. Veelgi enam, oli isegi vihjeid, et slaavi kiri kordas kogu maailma kirjutamise arenguteed - algsetest piktogrammidest ja primitiivsetest tavamärkidest logograafiani, logograafist - silbi või konsonanthäälikuni ja lõpuks häälikulise kirjutamiseni.
Kuid vastavalt kirjutamise arengu üldistele seadustele, aga ka vastavalt 1. aastatuhande eKr teise poole slaavi keelte omadustele. e. selline arengutee tuleks tunnistada võimatuks. Maailma ajalugu kirjutamine näitab, et mitte ükski rahvas, isegi kõige iidsem, ei käinud läbi kogu maailma kirjutamise arenguteed. Slaavlased, sealhulgas idapoolsed, olid noored.
Primitiivse kommunaalsüsteemi lagunemine algas alles 1. aastatuhande keskel pKr. ja lõppes 1. aastatuhande teisel poolel varafeodaalriikide tekkega. Nii lühikese aja jooksul poleks slaavlased suutnud iseseisvalt läbida rasket teed piltograafiast logograafiani ja sellest helikirjutamiseni. Lisaks olid slaavlased sel perioodil tihedates kaubandus- ja kultuurisidemetes Bütsantsi kreeklastega. Ja kreeklased on pikka aega kasutanud täiuslikku hääldatud helikirja, millest slaavlased teadsid. Häälhäälikulist kirja kasutasid ka teised slaavlaste naabrid: läänes sakslased, idas grusiinid (meie ajastu algusest), armeenlased (5. sajandi algusest pKr), goodid (alates). 4. sajand pKr). ) ja kasaarid (alates 8. sajandist pKr).
Lisaks ei saanud logograafiline kirjutamine slaavlaste seas areneda, kuna slaavi keeli iseloomustab grammatiliste vormide rohkus; silbi kirjutamine oleks sobimatu, kuna slaavi keeli eristab silbikoostise mitmekesisus; Konsonanthääliku kirjutamine oleks slaavlaste jaoks vastuvõetamatu, sest slaavi keeltes on kaashäälikud ja vokaalid võrdselt seotud juur- ja afiksaalmorfeemide moodustamisega. Kõigest öeldust järeldub, et kirillitsa-eelset slaavi kirja võis olla ainult kolme tüüpi.
Säilinud viited "joonte ja lõigete" kohta legendis "Kirjutustest" (9.-10. sajandi vahetus) on säilinud meie ajani. Autor, tšernorlane Khrabr, märkis, et paganlikud slaavlased kasutavad pildimärke, mille abil nad "chitakh ja gadakhu" (lugesid ja arvasid). Sellise algustähe tekkimine toimus siis, kui väikeste ja hajutatud hõimurühmade põhjal tekkisid keerukamad, suuremad ja vastupidavamad inimeste kogukonnavormid - hõimud ja hõimuliidud. Slaavlaste seas kristluse-eelse kirjandi olemasolust annab tunnistust 1949. aastal Smolenski lähedal asuvast Gnezdovski paganlikust matmispaigast avastatud purustatud savipott, millel oli säilinud kiri "goroukhshcha" ("gorushna"), mis tähendas: kas "Hernes". kirjutas" või "sinep". Lisaks Gnezdovskajale leiti 10. sajandi amforatelt ja muudelt anumatelt raidkirjade fragmente ja arvulisi arvutusi. Tamanis (iidne Tmutarakan), Sarkeli ja Musta mere sadamates. Erinevatel tähestikul (kreeka, kirillitsa, ruuni) põhinevat kirjutamist kasutas kõige iidsemate linnade ja olulistel kaubateedel asuvate protolinnade mitmekesine elanikkond. Kaubandus sai pinnaseks, mis aitas kaasa slaavi kõne jaoks kohandatud ja kirjutamiseks mugava kirillitsa tähestiku levikule kogu Venemaa territooriumil.
Koos tõenditega tšernoriziaani khrabri kohta ning ülaltoodud kaalutlusi sotsioloogilise ja keelelise korra kohta kinnitavad slaavlaste seas sellise kirja nagu "omadused ja lõiked" olemasolu ka 9. sajandi välisrändurite ja kirjanike kirjanduslikud teated. - 10. sajandil. ja arheoloogilised leiud.
Moodustati "Kirilli-eelne" kiri. Ajalugu näitab, et sarnane tähe keelega kohandamise protsess toimus peaaegu kõigil juhtudel, kui üks rahvas laenab teise rahva tähe, näiteks kui foiniikia kirja laenasid kreeklased, kreeka keelt etruskid ja roomlased jne. Slaavlased ei saanud sellest reeglist erandiks olla. "Kirillitsa-eelse" kirja järkjärgulise kujunemise oletust kinnitab ka tõsiasi, et kirillitsa tähestik oma meieni jõudnud versioonis on nii kohandatud slaavi kõne täpseks edastamiseks, et seda oli võimalik saavutada ainult pika arengu tulemus.
Kui slaavlaste seas ei eksisteerinud tähestikulist kirjutamist ammu enne kristluse vastuvõtmist, siis bulgaaria kirjanduse ootamatu õitseng 9. sajandi lõpus – 10. sajandi alguses ning 10. sajandi idaslaavlaste igapäevaelus levinud kirjaoskus. -11. sajandil ja kõrged oskused, mis jõudsid Venemaale juba XI sajandil. kirjutamiskunst ja raamatukujundus (näide - "Ostromiri evangeelium").
Seega võime nüüd kindlalt väita, et eel-Kürilia ajastul oli slaavlastel mitut tüüpi kirja; tõenäoliselt ei olnud see täielikult kohandatud slaavi kõne täpseks edastamiseks ja oli silbi või ruuni iseloomuga, slaavlased kasutasid erinevatel eesmärkidel lihtsaimat kirjutist, nagu "omadused ja lõiked". Kristluse levik slaavlaste seas oli poliitiline samm nii slaavlaste poolt, kes püüdsid tugevdada oma positsiooni Euroopas, kui ka Rooma-Bütsantsi maailma poolt, kes püüdsid kehtestada oma domineerimist slaavi rahvaste üle, saavutasid üha enam poliitilist mõjuvõimu. See on osaliselt tingitud vanima slaavi kirjaviisi peaaegu täielikust hävimisest ja uute tähestike kiirest levikust kirjutamisega harjunud inimeste seas.
Kreeka-Bütsantsi kultuuri- ja teadustraditsioonide levik
Bütsants on riik, mis on keskajal andnud suure panuse kultuuri arengusse Euroopas. Maailma kultuuriloos on Bütsantsil eriline, silmapaistev koht. Kunstilises loovuses andis Bütsants keskaegsele maailmale kirjanduse ja kunsti kõrged kujundid, mida eristasid vormide üllas elegants, kujundlik mõttenägemus, esteetilise mõtlemise viimistlemine ja filosoofilise mõtte sügavus. Väljenduslikkuse ja sügava vaimsuse jõul seisis Bütsants paljude sajandite jooksul kõigist keskaegse Euroopa riikidest ees.
Kui proovite eraldada Bütsantsi kultuuri Euroopa, rinde ja Lähis-Ida kultuurist, on kõige olulisemad järgmised tegurid:
· Bütsantsis oli keeleline kogukond (peamine keel oli kreeka keel); · Bütsantsis tegutses usukogukond (peamine religioon oli kristlus õigeusu kujul); · Bütsantsis oli kogu selle paljurahvusest hoolimata kreeklastest koosnev etniline tuumik. · Bütsantsi impeeriumi on alati eristanud stabiilne riiklus ja tsentraliseeritud haldus. Kõik see muidugi ei välista asjaolu, et Bütsantsi kultuur, mis mõjutas paljusid naaberriikides, ise oli kultuurimõju all nii seda asustanud hõimudelt ja rahvastelt kui ka selle naaberriikidelt. Oma tuhandeaastase eksisteerimise jooksul puutus Bütsants kokku võimsate väliste kultuurimõjudega, mis lähtusid lähedases arengujärgus riikidest – Iraanist, Egiptusest, Süüriast, Taga-Kaukaasiast ning hiljem Ladina-Läänest ja Vana-Venemaalt. Teisest küljest pidi Bütsants sõlmima mitmesuguseid kultuurikontakte rahvastega, kes olid veidi madalamal või palju madalamal arengujärgul (bütsantslased nimetasid neid "barbariteks"). Bütsantsi arenguprotsess ei olnud lihtne. Sellel olid tõusude ja mõõnade epohhid, edumeelsete ideede võidukäigu perioodid ja reaktsiooniliste domineerimise sünged aastad. Kuid uue, elava, arenenu idud tärkasid varem või hiljem kõigil elualadel, igal ajal. Seetõttu on Bütsantsi kultuur kõige huvitavam kultuuriline ja ajalooline tüüp, millel on väga spetsiifilised jooned. Bütsantsi kultuuri ajaloos on kolm etappi: *alguses (IV - VII sajandi keskpaik); *keskpaik (VII-IX sajand); *hiline (X-XV sajand). Teoloogiliste diskussioonide olulisemateks teemadeks selle kultuuri arengu varases staadiumis olid vaidlused Kristuse olemuse ja tema koha üle kolmainsuses, inimeksistentsi tähenduse, inimese koha universumis ja tema elu piiri üle. võimeid. Sellega seoses võib eristada mitmeid tolle ajastu teoloogilise mõtte valdkondi: *Ariaanlus: Ariaanlased uskusid, et Kristus on Jumal-Isa looming ja seetõttu ei ole ta samaväärne Jumal-Isaga, ei ole igavene ja on Kolmainsuse struktuuris allutatud. *Nestoriaanlus: Nestoriaanlased uskusid, et jumalikud ja inimlikud põhimõtted Kristuses on vaid suhteliselt ühendatud ega ühine kunagi. *Monofüsiitlus: Monofüsiidid rõhutasid eelkõige Kristuse jumalikku olemust ja rääkisid Kristusest kui jumal-inimesest. *Kalkedonism: Kalkedoniidid jutlustasid neid ideid, mis hiljem said domineerivaks: Jumal Isa ja Jumal Poja konsubstantiaalsus, jumaliku ja inimliku lahutamatus ja lahutamatus Kristuses. Varajase perioodi Bütsantsi kunsti õitseaeg on seotud impeeriumi võimu tugevnemisega Justinianuse ajal. Praegu on Konstantinoopolis püstitatud suurepärased paleed ja templid. Bütsantsi arhitektuuri stiil arenes järk-järgult, see ühendas orgaaniliselt iidse ja idamaise arhitektuuri elemente. Peamiseks arhitektuurseks ehitiseks oli tempel, nn basiilika (kreeka "kuninglik maja"), mille otstarve erines oluliselt teistest hoonetest. Teine Bütsantsi arhitektuuri meistriteos on St. Vitaliy Ravennas – hämmastab arhitektuursete vormide keerukust ja elegantsi. Sellele templile tõid erilise kuulsuse mitte ainult kirikliku, vaid ka ilmaliku looduse kuulsad mosaiigid, eriti keiser Justinianuse ja keisrinna Theodora ja nende saatjaskonna kujutised. Justinianuse ja Theodora näod on varustatud portreejoontega, mosaiikide värvilahendus on täisvereline helgus, soojus ja värskus. Bütsantsi mosaiigid saavutasid ülemaailmse kuulsuse. Mosaiigikunsti tehnoloogia on tuntud juba antiikajast, kuid alles Bütsantsis hakati esimest korda kasutama mitte looduslikke, vaid mineraalvärvidega värvitud klaasisulameid ehk kõige õhema kullapinnaga smalteid. Meistrid kasutasid laialdaselt kuldset värvi, mis ühelt poolt sümboliseeris luksust ja rikkust, teisalt aga oli kõigist värvidest kõige säravam ja säravam. Suurem osa mosaiikidest paiknes seinte nõgusal või kerakujulisel pinnal erinevate nurkade all ja see ainult suurendas ebaühtlaste smaltkuubikute kuldset sära. Ta muutis seinte tasapinna pidevaks virvendavaks ruumiks, mis veelgi sädelevam tänu templis põlevate küünalde valgusele. Bütsantsi mosaiigid kasutasid laia värvivalikut: pehmest sinisest, rohelisest ja erksinisest kuni kahvatulillani, roosa ja erineva intensiivsusega punaseni. Seintel olevad pildid rääkisid peamiselt peamistest sündmustest. Kristlik ajalugu, Jeesuse Kristuse maise elu, ülistas keisri väge. Erilise kuulsuse saavutasid Ravenna linna San Vitale kiriku mosaiigid (6. sajand). Apsiidi külgkäikudel, kahel pool akende, on mosaiigid, mis kujutavad keiserlikku paari - Justinianust ja tema abikaasat Theodorat koos saatjaskonnaga. Kunstnik asetab tegelased neutraalsele kuldsele taustale. Kõik selles stseenis on täis pühalikku suursugusust. Mõlemad mosaiikmaalid, mis asuvad istuva Kristuse kuju all, inspireerivad vaatajat ideega Bütsantsi keisri puutumatusest. Maalikunstis VI-VII sajand. kristalliseerub spetsiifiliselt bütsantslik kujund, mis on puhastatud võõrmõjudest. See põhineb ida ja lääne meistrite kogemustel, kes tulid iseseisvalt looma uut kunsti, mis vastab keskaegse ühiskonna spiritualistlikele ideaalidele. Selles kunstis on juba erinevaid suundi ja koolkondi. Näiteks suurlinnakoolkond paistis silma suurepärase teostuse, viimistletud kunstilisuse, maalilisuse ja värviküllase mitmekesisuse, värisevate ja sillerdavate värvidega. Selle koolkonna üks täiuslikumaid töid olid Nikaia Taevaminemise kiriku kupli mosaiigid. Muusikal oli Bütsantsi tsivilisatsioonis eriline koht. Omapärane autoritaarsuse ja demokraatia kombinatsioon ei saanud jätta mõjutamata muusikakultuuri olemust, mis oli ajastu vaimuelu keeruline ja mitmetahuline nähtus. V-VII sajandil. toimus kristliku liturgia kujunemine, arenesid uued vokaalkunsti žanrid. Muusika omandab erilise perekonnaseisu, lülitatakse riigivõimu esindussüsteemi. Linnatänavate, teatri- ja tsirkuseetenduste ning rahvafestivalide muusika, mis peegeldas paljude impeeriumi asustavate rahvaste rikkalikumaid laulu- ja muusikapraktikaid, säilitas erilise värvingu. Igal sellisel muusikaliigil oli oma esteetiline ja sotsiaalne tähendus ning samal ajal sulandusid nad koosmõjul ühtseks ja ainulaadseks tervikuks. Kristlus hindas juba varakult muusika kui universaalse ja samas massilise ja individuaalse psühholoogilise mõjujõuga kunsti erilisi võimalusi ning lülitas selle oma kultusrituaali. Just kultusmuusikale oli määratud keskaegses Bütsantsis domineeriv positsioon. *Trivium – grammatika, retoorika ja dialektika. *Quadrivium – aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. Massiprille mängis laiade rahvamasside elus jätkuvalt tohutut rolli. Tõsi, antiikteater hakkab alla käima – iidsed tragöödiad ja komöödiad asenduvad üha enam miimide, žonglööride, tantsijate, võimlejate ja metsloomade taltsutajate etteastega. Teatri koha on nüüd hõivanud tsirkus (hipodroom) oma ratsatantsudega, mis on väga populaarsed. Kui võtta kokku Bütsantsi eksisteerimise esimene periood, siis võib öelda, et sel perioodil kujunesid välja Bütsantsi kultuuri põhijooned. Esiteks peaksid need sisaldama tõsiasja, et Bütsantsi kultuur oli avatud teistele väljastpoolt saadud kultuurimõjudele. Kuid järk-järgult, juba varasel perioodil, sünteesis neid peamine, juhtiv kreeka-rooma kultuur. Varase Bütsantsi kultuur oli linnakultuur. Impeeriumi suured linnad ja eelkõige Konstantinoopol ei olnud mitte ainult käsitöö ja kaubanduse keskused, vaid ka kõrgeima kultuuri ja hariduse keskused, kus hoiti rikkalikku antiikaja pärandit. Bütsantsi kultuuri ajaloo teise etapi oluliseks komponendiks oli vastasseis ikonoklastide ja ikonoodide vahel (726–843). Esimest suunda toetas valitsev ilmalik eliit ja teist õigeusu vaimulikkond ja paljud elanikkonna rühmad. Ikonoklasmi perioodil (726-843) üritati ikoone ametlikult keelata. Filosoof, poeet ja paljude teoloogiliste kirjutiste autor Damaskuse Johannes (700–760) võttis sõna ikoonide kaitseks. Tema arvates erineb ikoon iidolist põhimõtteliselt. See ei ole koopia ega kaunistus, vaid illustratsioon, mis peegeldab jumaluse olemust ja olemust. Teatud etapil saavutasid ikonoklastid ülekaalu, nii et mõnda aega domineerisid Bütsantsi kristlikus kunstis ornamentaalsed ja dekoratiivsed abstraktsed sümboolsed elemendid. Võitlus nende suundumuste toetajate vahel oli aga äärmiselt karm ja selles vastasseisus hukkusid paljud Bütsantsi kultuuri varase faasi mälestusmärgid, eelkõige Konstantinoopoli Hagia Sophia esimesed mosaiigid. Kuid siiski saavutasid lõpliku võidu ikooni austamise pooldajad, mis aitas veelgi kaasa ikonograafilise kaanoni lõplikule kujunemisele - ranged reeglid kõigi religioosse sisuga stseenide kujutamiseks. Samuti tuleb märkida, et ikonoklastiline liikumine oli stiimul Bütsantsi ilmaliku kaunite kunstide ja arhitektuuri uueks tõusuks. Ikonoklastiliste keisrite ajal tungis moslemi arhitektuuri mõju arhitektuurisse. Nii ehitati üks Konstantinoopoli Vriase palee Bagdadi paleede plaani järgi. Kõiki paleesid ümbritsesid purskkaevude, eksootiliste lillede ja puudega pargid. Konstantinoopolis, Nikaias ja teistes Kreeka ja Väike-Aasia linnades püstitati linnamüürid, ühiskondlikud hooned ja erahooned. Ikonoklastilise perioodi ilmalikus kunstis võitsid esindusliku pidulikkuse, arhitektuurse monumentaalsuse ja värvika mitmefiguurilise dekoratiivsuse põhimõtted, mis hiljem olid aluseks ilmaliku kunstilise loovuse arengule. Sel perioodil jõudis värviliste mosaiikpiltide kunst uuele õitseajale. IX-XI sajandil. taastati ka vanu mälestusmärke. Mosaiigid taastati ka kirikus St. Sofia. Ilmusid uued süžeed, mis peegeldasid kiriku ja riigi liidu ideed. IX-X sajandil. käsikirjade dekoor muutus oluliselt rikkalikumaks ja keerukamaks ning raamatute miniatuurid ja ornamentika rikkamaks ja mitmekesisemaks. Tõeliselt uus periood raamatuminiatuuri arengus langeb aga 11.–12. sajandisse, mil õitses Konstantinoopoli meistrite kool selles kunstivaldkonnas. Sel ajastul omandasid maalikunstis tervikuna (ikoonimaalis, miniatuuris, freskodes) juhtrolli üldiselt suurlinna koolkonnad, mida iseloomustas eriline maitse ja tehnika täiuslikkus. VII-VIII sajandil. Bütsantsi ja Bütsantsi kultuuriringi riikide templiehituses domineeris sama ristkupliline kompositsioon, mis tekkis 6. sajandil. ja seda iseloomustas nõrgalt väljendunud väline dekoratiivne kujundus. Suure tähtsuse omandas fassaadi dekoor 9.-10. sajandil, mil tekkis ja levis uus arhitektuuristiil. Uue stiili tekkimist seostati linnade õitsenguga, kiriku sotsiaalse rolli tugevnemisega, sakraalarhitektuuri kontseptsiooni sotsiaalse sisu muutumisega üldiselt ja eriti templiehitusega (tempel kui kujund Ehitati palju uusi templeid, ehitati suur hulk kloostreid, kuigi need olid tavaliselt väikesed. Lisaks muutustele hoonete dekoratiivkujunduses muutusid ka hoonete arhitektuursed vormid ja koostis. Suurenes vertikaalsete joonte ja fassaadi jaotuste tähtsus, mis muutis ka templi siluetti. Ehitajad kasutasid üha enam mustrilist telliskivi. Uue arhitektuuristiili tunnused ilmnesid ka mitmetes kohalikes koolides. Näiteks Kreekas X-XII sajandil. tüüpiline on arhitektuurivormide mõningase arhaismi säilitamine (fassaadi tasapinna segmenteerimatus, traditsioonilised väiketemplite vormid) - uue stiili edasise arengu ja mõju kasvuga hakati üha enam kasutama ka mustrilist telliskividekoori ja polükroomset plasti siin. VIII-XII sajandil. kujunes eriline muusikaline ja poeetiline kirikukunst. Tänu tema kõrgetele kunstiteenetele nõrgenes folkloorimuusika mõju kirikumuusikale, mille meloodiad olid varem tunginud isegi liturgiasse. Jumalateenistuse muusikaliste aluste täiendavaks isoleerimiseks välismõjudest viidi läbi laotonaalse süsteemi – „oktoiha“ (kaheksatooni) – kanoniseerimine. Ichoses olid mõned meloodiavalemid. Muusikateoreetilised mälestusmärgid lubavad aga järeldada, et Ichose süsteem ei välistanud helirea mõistmist. Kirikumuusika populaarseimad žanrid olid kaanon (muusikaline ja poeetiline kompositsioon jumalateenistuse ajal) ja troparion (peaaegu Bütsantsi hümnograafia põhiüksus). Tropaariad koostati kõigi pühade, kõigi pidulike sündmuste ja meeldejäävate kuupäevade jaoks. Muusikakunsti areng viis muusikalise kirjutise (nootatsiooni) loomiseni, aga ka liturgiliste käsitsi kirjutatud kogumikkudeni, kuhu salvestati laule (kas ainult tekst või tekst koos noodikirjaga). Ka avalik elu ei saanud hakkama ilma muusikata. Raamat Bütsantsi õukonna tseremooniatest kajastab peaaegu 400 hümni. Need on rongkäigulaulud ja laulud hobuste rongkäikude ajal ja laulud keiserlikul pühal ja aplodeerimislaulud jne. 9. sajandist intellektuaalse eliidi ringkondades kasvas huvi antiikmuusikakultuuri vastu, kuigi see huvi oli peamiselt teoreetilise iseloomuga: tähelepanu ei köitnud mitte niivõrd muusika ise, kuivõrd Vana-Kreeka muusikateoreetikute tööd. Teise perioodi tulemusena võib märkida, et Bütsants saavutas sel ajal kõrgeima võimu ja kultuuri arengu kõrgeima punkti. Bütsantsi sotsiaalses arengus ja kultuuri arengus ilmnevad vastuolulised suundumused, mis on tingitud tema keskmisest positsioonist ida ja lääne vahel. Alates X sajandist. algab Bütsantsi kultuuriloos uus etapp – toimub kõige teaduses, teoloogias, filosoofias ja kirjanduses saavutatu üldistamine ja klassifitseerimine. Bütsantsi kultuuris seostatakse seda sajandit üldistavate teoste loomisega – koostati ajaloo, põllumajanduse ja meditsiini entsüklopeediaid. Keiser Constantine Porphyrogenituse (913-959) traktaadid "Riigi valitsemise kohta", "Teemade kohta", "Bütsantsi õukonna tseremooniatest" on ulatuslik entsüklopeedia, mis sisaldab kõige väärtuslikumat teavet riigi poliitilise ja haldusstruktuuri kohta. Bütsantsi riik. Samas kogutakse siia värvikat etnograafilist ja ajaloolis-geograafilist laadi materjali impeeriumiga külgnevate maade ja rahvaste, sealhulgas slaavlaste kohta. Kultuuris võidutsevad täielikult üldistatud spiritualistlikud põhimõtted; sotsiaalne mõte, kirjandus ja kunst eralduvad justkui reaalsusest ning sulguvad kõrgemate, abstraktsete ideede ringi. Bütsantsi esteetika põhiprintsiibid võtavad lõpuks kuju. Ideaalne esteetiline objekt kantakse üle vaimsesse sfääri ja seda kirjeldatakse nüüd selliste esteetiliste kategooriate abil nagu ilu, valgus, värv, pilt, märk, sümbol. Need kategooriad aitavad valgustust globaalsed probleemid kunst ja muud kultuurivaldkonnad. Kunstilises loovuses domineerib traditsionalism ja kanoonilisus; kunst ei ole enam vastuolus ametliku religiooni dogmadega, vaid teenib neid aktiivselt. Bütsantsi kultuuri kahesus, vastasseis aristokraatlike ja populaarsete suundumuste vahel ei kao aga ka dogmatiseeritud kirikuideoloogia kõige täielikuma domineerimise perioodidel. XI-XII sajandil. Bütsantsi kultuuris toimuvad tõsised ideoloogilised nihked. Provintsilinnade kasv, käsitöö ja kaubanduse tõus, linnaelanike poliitilise ja intellektuaalse eneseteadvuse kristalliseerumine, valitseva klassi feodaalne konsolideerumine, säilitades tsentraliseeritud riigi, lähenemine läänele Komnenose ajal ei saanud muud kui. mõjutada kultuuri. Positiivsete teadmiste märkimisväärne kogunemine, loodusteaduste areng, inimeste arusaamade laienemine Maa ja universumi kohta, navigatsiooni, kaubanduse, diplomaatia, õigusteaduse vajadused, kultuurilise suhtluse arendamine Euroopa ja araabia maailmaga. - kõik see toob kaasa Bütsantsi kultuuri rikastumise ja suurte muutuste Bütsantsi ühiskonna maailmapildis . See oli Bütsantsi filosoofilises mõtteviisis teaduslike teadmiste tõusu ja ratsionalismi sünni aeg. Ratsionalistlikud tendentsid Bütsantsi filosoofide ja teoloogide, aga ka 11.–12. sajandi Lääne-Euroopa skolastikute seas avaldus eelkõige soovis ühendada usk mõistusega ning mõnikord isegi seada mõistus usust kõrgemale. Bütsantsi ratsionalismi arengu olulisim eeldus oli antiikkultuuri taaselustamise uus etapp, muinaspärandi kui ühtse, tervikliku filosoofilise ja esteetilise süsteemi mõistmine. Bütsantsi mõtlejad XI-XII sajandil. tajuda iidsetelt filosoofidelt austust mõistuse vastu; autoriteedil põhinev pime usk asendub looduses ja ühiskonnas toimuvate nähtuste põhjuslikkuse uurimisega. Kuid erinevalt Lääne-Euroopa skolastikast, Bütsantsi filosoofiast XI-XII sajandil. oli üles ehitatud erinevate koolkondade iidsetele filosoofilistele õpetustele, mitte ainult Aristotelese teostele, nagu seda tehti läänes. Bütsantsi filosoofia ratsionalistlike suundumuste väljendajad olid Michael Psellos, John Ital ja nende järgijad. Kõik need ratsionalismi ja religioosse vabamõtlemise esindajad mõistis aga kirik hukka ja nende teosed põletati. Kuid nende tegevus ei olnud asjatu – see sillutas teed humanistlike ideede tekkele Bütsantsis. Kirjanduses on tendentsid keele ja süžee demokratiseerumisele, autori isiku individualiseerumisele, autoripositsiooni avaldumisele; selles sünnib kriitiline suhtumine askeetlikku kloostriideaali ja religioossed kahtlused libisevad läbi. Kirjanduselu läheb intensiivsemaks, tekivad kirjandusringid. Sel perioodil õitses ka Bütsantsi kunst. Ladina keisrite, vürstide ja parunite õukonnas levisid läänelikud kombed ja meelelahutused, turniirid, trubaduurilaulud, pühad ja teatrietendused. Märkimisväärne nähtus Ladina impeeriumi kultuuris oli trubaduuride töö, kellest paljud olid osalised neljandas ristisõjas. Nii saavutas Conon de Bethune oma kuulsuse kõrgpunkti just Konstantinoopolis. Kõneosavus, poeetiline anne, kindlus ja julgus tegid temast keisri järel osariigis teise inimese, kelle puudumisel ta sageli Konstantinoopolit valitses. Impeeriumi õilsad rüütlid olid Robert de Blois, Hugh de Saint-Canton, krahv Jean de Brienne ja vähem nooblid nagu Hugh de Bregil. Kõik nad said pärast Konstantinoopoli vallutamist rikkaks ja, nagu Hugh de Bre-gil rütmilistes värssides jutustab, sukeldusid vaesusest rikkusesse, smaragdidesse, rubiinidesse, brokaati, sattusid koos aadlidaamidega vapustavatesse aedadesse ja marmorpaleedesse ning ilusad neitsid. Muidugi põrkasid katsed juurutada katoliku usku ja levitada lääne kultuuri Ladina impeeriumis nii õigeusu vaimulike kui ka kogu elanikkonna pideva visa vastupanu all. Intellektuaalide seas kasvasid ja tugevnesid ideed hellenlikust patriotismist ja hellenlikust eneseteadvusest. Kuid Lääne ja Bütsantsi kultuuride kohtumine ja vastastikune mõju sel perioodil valmistas ette nende lähenemist Bütsantsi lõpus. Hilis Bütsantsi kultuuri iseloomustab Bütsantsi teadlaste ideoloogiline suhtlus itaalia teadlaste, kirjanike, poeetidega, mis mõjutas Itaalia varajase humanismi kujunemist. Bütsantsi teadlased olid need, kes olid määratud avama lääne humaniste ilus maailm Kreeka-Rooma antiik, tutvustage neile klassikat antiikkirjandus, Platoni ja Aristotelese ehtsa filosoofiaga. Tuleb märkida, et "bütsantsi humanismi" mõiste tähistab seda kultuurilist, vaimset-intellektuaalset psühholoogilist ja esteetilist kompleksi, mis on iseloomulik XIV-XV sajandi erudiidikihi maailmapildile ja mida oma omaduste poolest võib pidada. Itaalia humanismi analoog. See ei puuduta niivõrd humanismi valminud ja kujunenud kultuuri, kuivõrd humanistlikke suundumusi, mitte niivõrd antiikaja taaselustamist, kuivõrd tuntud muinaspärandi, paganluse kui vaadete süsteemi ümbermõtestamist, selle pööramist. maailmavaateliseks faktoriks. Selliste kuulsate Bütsantsi filosoofide, teoloogide, filoloogide, retoorikute nagu George Gemist Plifon, Dmitri Kydonis, Manuel Chrysolor, Vissarion Nikaia jt kõige laiemad teadmised äratasid itaalia humanistide, kellest paljudest said Bütsantsi õpilased ja järgijad, piiritut imetlust. . Ühiskondlike suhete ebajärjekindlus Bütsantsi lõpus, kapitalistlike suhete idandite nõrkus, türklaste pealetung ja terav ideoloogiline võitlus, mis lõppes müstiliste voolude võiduga, viisid aga selleni, et uus suund. seal tekkinud kunstilises loovuses, mis sarnanes Itaalia vararenessansiga, ei jõudnud lõpule. Samaaegselt humanistlike ideede arenguga Bütsantsi lõpus, toimus müstika erakordne tõus. Tundus, nagu oleks kõik ajutiselt varitsevad spiritismi ja müstika, askeesi ja elust irdumise jõud kinnistunud nüüd hesühhastiliikumises, Gregory Palamase õpetustes ja alustanud rünnakut renessansi ideaalide vastu. Lootusetuse õhkkonnas, mille tekitasid surmavad sõjalised ohud, feodaalsed tülid ja rahvaliikumiste lüüasaamine, eriti selootide ülestõus, Bütsantsi vaimulikkonna ja kloostri seas tugevnes veendumus, et maistest probleemidest pääseb ainult passiivse mõtiskluse maailm, täielik rahu - hesychia, ennast süvenevas ekstaasis, väidetavalt pakkudes müstilist ühinemist jumalusega ja valgustust jumaliku valgusega. Valitseva kiriku ja feodaalse aadelkonna toel võitsid hesühhastite õpetused, lummades impeeriumi laiad massid müstiliste ideedega. Hesühhasmi võit sai Bütsantsi riigile paljuski saatuslikuks: hesühhasm kägistas humanistlike ideede võrseid kirjanduses ja kunstis, nõrgestas tahet rahvamassidele välisvaenlastega vastu seista. Ebausk õitses Bütsantsi lõpus. Ühiskondlikud rahutused tekitasid mõtteid lähenevast maailmalõpust. Isegi keskkonnas haritud inimesed levinud oli ennustamine, ennustused ja mõnikord maagia. Bütsantsi autorid viitasid rohkem kui korra loole Sibülli ettekuulutustest, kes väidetavalt määrasid õigesti Bütsantsi keisrite ja patriarhide arvu ning ennustasid seega väidetavalt impeeriumi surma aega. Seal olid spetsiaalsed ennustamisraamatud (bible chrys-matogics), mis ennustasid tulevikku. Religioosne meeleolu oli hilisbütsantsi ühiskonnale väga iseloomulik. Rahvale suunatud askeesi- ja ankurdusjutlus ei saanud jätta jälje. Üksinduse, palvetamise soov iseloomustas paljude inimeste elusid, nii aadli kui ka madalama klassi esindajaid. George Acropolitani sõnad võiksid iseloomustada mitte ainult despot Johni: „Ta veetis terveid öid palves ... tal oli hoolt veeta rohkem aega üksinduses ja nautida kõikjalt tulevat rahu või vähemalt olla inimestega tihedas suhtluses. sellist elu elades." Poliitilisest elust kloostrisse jätmine pole kaugeltki isoleeritud. Soov avalikest asjadest eemalduda oli seletatav eelkõige sellega, et kaasaegsed ei näinud väljapääsu nendest sise- ja rahvusvahelise plaani ebasoodsatest kokkupõrgetest, mis andsid tunnistust impeeriumi autoriteedi langemisest ja katastroofile lähenemisest. Bütsantsi kultuuri arengut 11.-12. sajandil kokku võttes võib märkida mõningaid olulisi uusi jooni. Muidugi jäi tollane Bütsantsi impeeriumi kultuur ikkagi keskaegseks, traditsiooniliseks ja suuresti kanooniliseks. Kuid ühiskonna kunstielus murravad vaatamata kanoonilisusele ja esteetiliste väärtuste ühtlustumisele läbi uued renessansieelsed suundumused, mis on leidnud edasist arengut Palaiologose ajastu Bütsantsi kunstis. Need ei mõjuta mitte ainult ja mitte niivõrd huvi naasmist antiikaja vastu, mis Bütsantsis kunagi ei surnud, vaid ratsionalismi ja vaba mõtlemise võrsete esilekerkimist, erinevate sotsiaalsete rühmade võitluse intensiivistumist kultuuri vallas ja kasvu. sotsiaalsest rahulolematusest. Milline on Bütsantsi tsivilisatsiooni panus maailma kultuuri? Kõigepealt tuleb märkida, et Bütsants oli "kuldne sild" lääne ja ida kultuuride vahel; sellel oli sügav ja püsiv mõju paljude keskaegse Euroopa riikide kultuuride arengule. Bütsantsi kultuuri mõju leviala oli väga ulatuslik: Sitsiilia, Lõuna-Itaalia, Dalmaatsia, Balkani poolsaare osariigid, Vana-Venemaa, Taga-Kaukaasia, Põhja-Kaukaasia ja Krimm - kõik ühel või teisel määral, puutus kokku Bütsantsi haridusega. Kõige intensiivsem Bütsantsi kultuurimõju oli mõistagi tunda maades, kus kinnistus õigeusk, mis oli tugevate niitide kaudu seotud Konstantinoopoli kirikuga. Bütsantsi mõju oli tunda religiooni ja filosoofia, sotsiaalse mõtte ja kosmoloogia, kirjutamise ja hariduse, poliitiliste ideede ja õiguse valdkonnas, see tungis kõigisse kunstivaldkondadesse - kirjandusse ja arhitektuuri, maalimisse ja muusikasse. Bütsantsi, iidse ja hellenistliku kultuuripärandi kaudu kandusid vaimsed väärtused, mis loodi mitte ainult Kreekas endas, vaid ka Egiptuses ja Süürias, Palestiinas ja Itaalias, teistele rahvastele. Bütsantsi kultuuri traditsioonide tajumine Bulgaarias ja Serbias, Gruusias ja Armeenias Vana-Venemaal aitas kaasa nende kultuuride edasisele progressiivsele arengule. Vaatamata asjaolule, et Bütsants kestis 1000 aastat kauem kui Suur Rooma impeerium, vallutati see siiski XIV sajandil. Seljuk türklased. 1453. aastal Konstantinoopoli vallutanud Türgi väed panid punkti Bütsantsi impeeriumi ajaloole. Kuid sellega ei lõppenud tema kunstiline ja kultuuriline areng. Bütsants on andnud tohutu panuse maailma kultuuri arengusse. Selle kultuuri aluspõhimõtted ja suunad kandusid üle naaberriikidesse. Peaaegu kogu aeg arenes keskaegne Euroopa Bütsantsi kultuuri saavutuste põhjal. Bütsantsi võib nimetada "teiseks Roomaks", sest. selle panus Euroopa ja kogu maailma arengusse ei jää kuidagi alla Rooma impeeriumi omale. Pärast 1000-aastast ajalugu lakkas Bütsants olemast, kuid unustuse hõlma ei jäänud algne ja huvitav Bütsantsi kultuur, mis andis kultuuri- ja ajaloolise teatepulga edasi vene kultuurile. Venemaa ristiusustamine: igapäevase ja vaimse kultuuri areng Keskaja algust Euroopas seostatakse tavaliselt üleminekuga paganlusest kristlusesse. Ja meie ajaloos on kristluse vastuvõtmine muutunud oluliseks verstapostiks. Vana-Vene maade ühendamine aastal üksik olek seadis suurvürstide ette olulise ülesande – anda sinna sisenenud hõimudele ühtne vaimne alus. Kristlus oli Euroopa tsivilisatsiooni vaimne alus. Vladimiri valik selles mõttes oli õige. See näitas Euroopa orientatsiooni. Kristluse kahest kõige olulisemast harust, katoliiklusest ja õigeusust, valis ta õigeusu ehk õigeusu kristluse. Kristluse vastuvõtmisel olid Venemaale pikaajalised tagajärjed. Esiteks määras see edasise arengu Euroopa riigina, sai osa kristlikust maailmast ja etendas tollases Euroopas silmapaistvat rolli. Venemaa ristimine toimus 988. aastal, kui suurvürst Vladimiri käsul pidid Kiievi inimesed Dnepri vetes ristima, tunnistama ainujumalat, hülgama paganlikud jumalad ja kukutama nende kujud - ebajumalad. . Mõnes vürstiriigis võeti ristimine vastu vabatahtlikult, teises äratas see rahva vastupanu. Võib oletada, et kiievilased tajusid ristimist paganliku teona – veega puhastamist ja teise jumala, vürsti patrooni omandamist. Pärast kristluse vastuvõtmist hakkas õigeusk järk-järgult mõjutama etnilist teadvust ja kultuuri. Vene kiriku mõju laienes kõigile avaliku elu aspektidele. Riigiaktid, pühad (kirik ja riik), valgustus ja jumalateenistused mis tahes ürituse alguses ja lõpus; sündide, abielude ja surmade registreerimisaktide registreerimine – kõik see oli kiriku kohustus. Vürstivõim mõjutas aktiivselt õigeusu kiriku kujunemist ja tugevnemist Venemaal. Loodi kiriku materiaalse toetamise süsteem. õigeusu kirik saab kihelkonna, eriti maaelu, mitte ainult vaimse, vaid ka ühiskondliku ja majandusliku elu keskpunktiks. Kirik on võtnud riigi poliitilises elus olulise koha. Vürstid, alustades Vladimirist, kutsusid metropoliite ja piiskoppe riigiasjades osalema; vürstlikel kongressidel oli vürstide järel esikohal vaimulikkond. Vene kirik tegutses vürstlikus kodusõjas rahustava poolena, ta seisis rahu ja riigi hüvangu säilitamise eest. Kiriku selline seisukoht kajastus teoloogilistes ja kunstilistes töödes. Vaimulikud olid ühiskonna harituim kiht. Kirikujuhtide töödes esitati üldiselt olulisi ideid, mõisteti Venemaa positsiooni maailmas, vene kultuuri arendamise viise. Vene õigeusu kirik oli Venemaa killustumise ja mongoli-tatari sissetungi perioodil õigeusu kandja, mis võimaldas hoida rahva teadvuses Venemaa ühtsust. Alates XIV sajandi keskpaigast. järk-järgult algab kultuuriline tõus, hariduse areng, kirjaoskuse levik ja teaduslike teadmiste kogunemine kõigis valdkondades. Väliskontaktid elavnevad diplomaatiliste sidemete, palverännakute kaudu pühapaikadesse ja kaubanduse kaudu. Tänu sellele avardub inimeste silmaring. Alates 15. sajandist aktiivsemalt toimub vene rahvusliku idee kujunemisprotsess, rahva kultuuriline ja usuline enesemääramine. See väljendus Venemaa ja maailma koha mõistmises, tema edasise arengu teede ja riiklike prioriteetide mõistmises. Kindlaks tõukejõuks selles suunas sai 1439. aasta Firenze liit (katoliku ja õigeusu kirikute liit). Keeruliste poliitiliste ja religioossete protsesside tulemusena muutus Vene õigeusu kirik 1539. aastal autokefaalseks – iseseisvaks, patriarhiga eesotsas. Bütsantsi diplomaadi ja slaavi koolitaja Cyril arendas välja slaavi tähestiku kirjutamine ristiusustamine vene bütsants Slaavi kirjutise loomine on põhjendatult omistatud vendadele Constantinusele filosoofile (munkluses - Cyril) ja Methodiusele. Teavet slaavi kirjutamise alguse kohta saab hankida erinevatest allikatest: Cyrili ja Methodiuse slaavi elulood, mitmed ülistavad sõnad ja kiriklikud talitused nende auks, Chernorizeti vapra kirjutised "Kirjadest" jne. 863. aastal saabus Konstantinoopolisse Suur-Moraavia vürsti Rostislavi saatkond. Suursaadikud edastasid keiser Michael III-le palve saata Moraaviasse misjonäre, kes võiksid saksa vaimulike ladina keele asemel jutlustada moraavlastele (moraavlastele) arusaadavas keeles. Suur-Määri riik (830–906) oli lääneslaavlaste suur varafeodaalriik. Ilmselt võtsid vürstiperekonna esindajad ristiusu juba esimese vürsti Mojmiri (valitses 830–846) ajal. Mojmiri järglase Rostislavi (846-870) ajal pidas Suur-Moraavia riik intensiivset võitlust Saksa ekspansiooni vastu, mille instrumendiks oli kirik. Rostislav püüdis Saksa kirikule vastu seista, luues iseseisva slaavi piiskopkonna, ja pöördus seetõttu Bütsantsi poole, teades, et Bütsantsis ja selle naabruses elavad slaavlased. Rostislavi taotlus saata misjonäre oli kooskõlas Bütsantsi huvidega, kes oli pikka aega püüdnud laiendada oma mõju lääneslaavlastele. See vastas veelgi enam Bütsantsi kiriku huvidele, kelle suhted Roomaga 9. sajandi keskel. muutus aina vaenulikumaks. Just Suur-Moraavia saatkonna saabumise aastal muutusid need suhted nii teravaks, et paavst Nikolai sõimas isegi avalikult patriarh Photiust. Keiser Michael III ja patriarh Photius otsustasid saata Suur-Määrisse missiooni, mida juhivad filosoof Constantinus ja Methodius. See valik ei olnud juhuslik. Constantinusel oli juba rikkalik misjonitegevuse kogemus ja ta näitas end selles särava dialektiku ja diplomaadina. See otsus tulenes ka sellest, et poolslaavi-poolkreeka linnast Thessalonicast pärit vennad oskasid slaavi keelt väga hästi. Constantine (826-869) ja tema vanem vend Methodius (820-885) sündisid ja veetsid oma lapsepõlve elavas Makedoonia sadamalinnas Thessalonicas (praegu Thessaloniki, Kreeka). 1950. aastate alguses osutus Constantinus osavaks kõnemeheks, saavutades hiilgava võidu arutelus endise patriarhi Ariuse üle. Sellest ajast peale hakkasid keiser Miikael ja seejärel patriarh Photius peaaegu pidevalt saatma Constantinust Bütsantsi saadikuna naaberrahvaste juurde, et veenda neid Bütsantsi kristluse paremuses teistest religioonidest. Nii külastas Konstantin misjonärina Bulgaariat, Süüriat ja Khazar Khaganate. Methodiuse iseloom ja järelikult ka elu olid paljudes aspektides sarnased, kuid erinesid paljuski tema noorema venna iseloomust ja elust. Mõlemad elasid peamiselt vaimset elu, püüdes kehastada oma tõekspidamisi ja ideid, mitte tähtsustanud rikkust, karjääri ega kuulsust. Vendadel ei olnud kunagi naisi ega lapsi, nad rändasid terve elu ilma endale kodu loomata ja suridki võõral maal. Pole juhus, et tänapäevani pole neist ainsatki säilinud. kirjandusteosed Constantinus ja Methodius, kuigi mõlemad, eriti Constantinus, kirjutasid ja tõlkisid palju teaduslikke ja kirjanduslikke teoseid; lõpuks pole siiani teada, millise tähestiku lõi Konstantin filosoof - kirillitsa või glagolitsa. Lisaks sarnastele omadustele oli vendade iseloomus palju erinevusi, kuid vaatamata sellele täiendasid nad üksteist ideaalselt ühises töös. Noorem vend kirjutas, vanem tõlkis tema teoseid. Noorem lõi slaavi tähestiku, slaavi kirjutamise ja raamatuäri, vanem arendas praktiliselt noorema loodut. Noorem oli andekas teadlane, filosoof, geniaalne dialektik ja peen filoloog; vanem on võimekas organisaator ja asjalik tegelane. Pole üllatav, et Moraavia saatkonna puhul kokku kutsutud nõukogul kuulutas keiser, et keegi ei täida vürst Rostislavi palvet paremini kui filosoof Constantinus. Pärast seda läks Constantinus Elu jutu järgi nõukogust pensionile ja palvetas pikka aega. Kroonika ja dokumentaalsete allikate järgi töötas ta välja slaavi tähestiku. "Filosoof läks ja hakkas vana kombe kohaselt koos teiste abilistega palvetama. Ja varsti näitas Jumal talle, et ta kuulab oma teenijate palveid, voltis kirjad kokku ja hakkas kirjutama sõnu evangeelium: algusest peale kuulus sõna ja sõna Jumalale ja Jumal kasutas seda sõna ("Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal") jne. "Psalter" ja valitud lõigud "Kirikuteenistusest"). Nii sündis esimene slaavi kirjakeel, mille paljud sõnad on slaavi keeltes, sealhulgas bulgaaria ja vene keeles, siiani elus. Constantinus ja Methodius läksid Suur-Määrisse. 863. aasta suvel jõudsid vennad pärast pikka ja rasket teekonda lõpuks Moraavia külalislahkesse pealinna Velehradi. Vürst Rostislav võttis vastu saadikud sõbralikust Bütsantsist. Tema abiga valisid vennad endale õpilasi ja õpetasid neile usinasti slaavi tähestikku ja slaavikeelseid jumalateenistusi ning vabal ajal jätkasid kaasavõetud kreekakeelsete raamatute tõlkimist slaavi keelde. Nii tegid Constantinus ja Methodius alates Moraaviasse saabumisest kõik endast oleneva, et slaavi kirjutis ja kultuur riigis kiiresti leviks. Järk-järgult hakkasid moraavlased (moraavlased) üha enam kirikutes oma emakeelt kuulma. Kirikud, kus jumalateenistus toimus ladina keeles, olid tühjad ning Saksa katoliku vaimulikud olid Moraavias kaotamas oma mõjuvõimu ja sissetulekuid ning ründasid seetõttu vendi pahatahtlikult, süüdistades neid ketserluses. Olles jüngrid ette valmistanud, seisid Constantinus ja Methodius aga silmitsi tõsiste raskustega: kuna kumbki neist polnud piiskop, ei olnud neil õigust preestreid pühitseda. Ja Saksa piiskopid keeldusid sellest, kuna nad ei olnud mingil juhul huvitatud slaavikeelsete jumalateenistuste arendamisest. Lisaks sattus vendade tegevus slaavikeelse jumalateenistuse arendamise suunas, olles ajalooliselt progressiivne, vastuollu varakeskajal loodud nn kolmekeelse teooriaga, mille kohaselt kõneleb ainult kolm keelt. tal oli õigus eksisteerida jumalateenistuses ja kirjanduses: kreeka, heebrea ja ladina keeles. Constantinusel ja Methodiosel oli vaid üks väljapääs – otsida lahendust Bütsantsis või Roomas tekkinud raskustele. Kummalisel kombel valivad vennad aga Rooma, ehkki sel hetkel oli paavsti troonil Nikolai, kes vihkas kiivalt patriarh Photiust ja kõiki temaga seotud isikuid. Vaatamata sellele lootsid Constantinus ja Methodius paavstilt soodsat vastuvõttu ja seda mitte üle mõistuse. Fakt on see, et Constantinus lasi leida Clementi, järjekorras kolmanda paavsti, säilmed, kui eeldada, et kõige esimene oli apostel Peetrus. Nii väärtusliku reliikvia käes võisid vennad olla kindlad, et Nikolai teeb suuri järeleandmisi kuni slaavikeelse jumalateenistuse loa väljaandmiseni. 866. aasta keskel lahkusid Constantinus ja Methodius koos oma jüngritega pärast 3 aastat Moraavias Velegradist Rooma. Teel kohtasid vennad Pannoonia vürsti Kotselit. Ta mõistis hästi Constantinuse ja Methodiuse töö tähtsust ning kohtles vendi kui sõpra ja liitlast. Kotsel ise õppis neilt slaavi lugemist ja kirjutamist ning saatis nendega samale koolitusele ja vaimulikuks initsiatsioonile umbes viiskümmend õpilast. Nii levis slaavi kiri peale Moraavia laialt Pannoonias, kus elasid tänapäeva sloveenide esivanemad. Selleks ajaks, kui vennad Rooma jõudsid, asendas paavst Nikolai Adrian II. Ta võtab Constantinuse ja Methodiuse lahkelt vastu, lubab jumalateenistusi slaavi keeles, pühitseb vennad preestriteks ning nende jüngrid presbüteriteks ja diakoniteks. Vennad jäävad Rooma peaaegu kaheks aastaks. Konstantin haigestub raskelt. Tundes surma lähenemist, võtab ta mungana tonsuuri ja võtab endale uue nime - Cyril. Vahetult enne oma surma pöördub ta Methodiuse poole: "Siin, vend, me olime paar ühes meeskonnas ja kündisime ühe vao ning ma kukun põllule, olles oma päeva lõpetanud. Armasta mäge, aga ära julge omast lahkuda. õpetaja mäe pärast, kuidas muidu saaksite päästa?" 14. veebruaril 869 suri Constantine-Cyril 42-aastaselt. Methodius taotleb Koceli nõuandel pühitsemist Moraavia ja Pannoonia peapiiskopiks. Aastal 870 naasis ta Pannooniasse, kus Saksa vaimulikkond teda taga kiusas ja mõnda aega vangistati. 884. aasta keskel kolis Methodius Moraaviasse ja tõlkis Piibli slaavi keelde. Ta sureb 6. aprillil 885. aastal. Vendade tegevust jätkasid lõunaslaavi maades nende jüngrid, kes aeti Moraaviast välja aastal 886. Läänes slaavi jumalateenistus ja kirjutamine ei säilinud, vaid kiideti heaks Bulgaarias, kust need levisid alates 9. sajandist. Venemaale, Serbiasse ja teistesse riikidesse. Constantinuse (Cyril) ja Methodiuse tegevuse tähtsus seisnes slaavi tähestiku loomises, esimese slaavi kirja- ja kirjakeele väljatöötamises ning slaavi kirja- ja kirjakeeles tekstide loomise aluste loomises. Cyrili ja Methodiuse traditsioonid olid lõunaslaavlaste, aga ka Suur-Moravi riigi slaavlaste kirja- ja kirjakeelte kõige olulisem alus. Lisaks avaldasid nad sügavat mõju nii Vana-Venemaa kirja- ja kirjakeele kui ka selles sisalduvate tekstide kujunemisele, aga ka selle järeltulijatele - vene, ukraina ja valgevene keeltele. Nii või teisiti kajastusid kirillitsa ja metoodia traditsioonid poola, lusatia, polaabia keeles. Seega oli Constantinuse (Cyril) ja Methodiuse tegevusel ühine slaavi tähendus. Kirjaoskuse lai levik linnakeskkonnas 11.-12.sajandil: kasetohu kirjad ja grafitid Vana-Vene linnakultuuri pole peaaegu üldse uuritud; vähe ruumi on sellele antud isegi suures kaheköitelises väljaandes Vana-Venemaa kultuurilugu eel-Mongoolia ajal, veel vähem arhitektuuri-, maali- ja kirjanduslugu käsitlevates raamatutes. Selles mõttes on "Vana-Venemaa kultuuri" osa sellises üldistavas teoses nagu "Esseesid NSVL ajaloost" (IX-XIII sajand) väga suunav. Siin on üsna õigesti kuulutatud tees, et "Vene maa- ja linna materiaalne kultuur, talupoegade ja käsitööliste kultuur moodustas aluse kogu Vana-Venemaa kultuurile". Ja siis kuulutatakse kirjutamine, kirjandus ja kunst, ehkki mõnevõrra ähmasel kujul, "feodaalsete maaomanike" omandiks ja vene rahva poeetilise loovuse omandiks tunnistatakse ainult rahvaluule. Muidugi on XI-XIII sajandi Vana-Venemaalt meie ajani jõudnud kirjanduse, arhitektuuri, maalikunsti, tarbekunsti monumendid, mis on valmistatud peamiselt feodaalide tellimusel. Aga ju peegeldavad need rahva maitset, pealegi suuremal määral isegi käsitööliste kui feodaalide endi maitset. Kunstiteosed valmisid käsitöömeistrite idee järgi ja käsitöömeistrite kätega. Feodaalid muidugi avaldasid oma üldiseid soove, milliseid hooneid, relvi, kaunistusi nad näha tahaksid, aga ise ei teinud midagi, vaid kehastasid oma soove teiste kätega. Suurim roll Kunstiesemete loomisel kuulus Vana-Venemaal meisterlinlastele ja seda rolli pole mitte ainult veel selgitamata, vaid isegi uuritud. Seetõttu näib Vana-Venemaa kultuur paljudes ajalooteostes nii ühekülgne. Otsiksime oma üld- ja eriväljaannetest asjatult isegi linnakultuuri käsitlevat lõiku. Linn ja selle kultuurielu on jäänud Vana-Venemaa ajaloolaste ja kultuuriloolaste vaateväljast välja, samas kui keskaegse Lääne-Euroopa linna linnakultuur on köitnud ja pälvib uurijate tähelepanu. Linnakultuuri arengu üheks eelduseks oli kirjaoskuse levik. Kirjanduse laialdast levikut Vana-Venemaa linnades kinnitavad Nõukogude arheoloogide tähelepanuväärsed avastused. Ja enne neid olid juba teada grafitikirjad, mille olid tundmatute kätega kirjutatud Novgorodi Püha Sofia katedraali seintele, Kiievi Vydubitskaja kiriku seintele, Kiievi Püha Sofia katedraali, Galitši Panteleimoni kiriku seintele. , jne. Need pealdised tehti kipsile terariistaga, mida vanavene kirjapildis tunti "šiltsana". Nende üksikasjad ei ole feodaalid ega kirikumehed, vaid tavalised koguduseliikmed, seega kaupmehed, käsitöölised ja muud inimesed, kes külastasid kirikuid ja jätsid sellise seinakirjanduse kujul mälestuse. Seintele kirjutamise komme ise räägib kirjaoskuse levikust linnaringkondades. Kirikuseintele kriibitud palvete ja palveaadresside killud, nimed, terved fraasid näitavad, et nende loojad olid kirjaoskajad ja see kirjaoskus, kui mitte universaalne, siis mitte liiga piiratud kodanike ringi osa. Säilinud grafitikirjad on ju meieni sattunud juhuslikult. Võib ette kujutada, kui paljud neist pidid hukkuma iidsete kirikute kõikvõimalike uuenduste käigus, kui nad "hiilguse" nimel Vana-Venemaa imeliste hoonete seinu uue krohviga katsid ja seinu värvisid. Taga Hiljuti 11.-13. sajandi raidkirjad. leiti erinevatelt majapidamistarvetelt. Neil oli majapidamise eesmärk, seetõttu olid need mõeldud inimestele, kes oskasid neid pealdisi lugeda. Kui grafitikirju võib mingil määral omistada vaimulike esindajatele, isegi kui need olid madalamad, siis millised printsid ja bojaarid tegid pealdisi veinipottidele ja kingakestidele? On selge, et need pealdised tegid täiesti erinevate elanikkonna ringkondade esindajad, kelle kirjutis on nüüd tänu nõukogude arheoloogia- ja ajalooteaduse edule meie omandiks saamas. Veelgi tähelepanuväärsemad leiud tehti Novgorodis. Siit leiti ühe tünni põhi, millel oli selge kiri XII-XIII sajandist. - "õigusteadus". Tünn kuulus seega vana vene kombe kohaselt mingile Jurile, "juristile", et nime vähendada või tugevdada. Naiste kingade puidust kingaplokil kohtame kirja "Mnezi" - nähtamatu, naise nimi. Kaks raidkirja on nimede lühendid, need on tehtud luust noolele ja kasetohust ujukile. Kuid võib-olla on kõige huvitavam leid Novgorodis nn Ivani küünarnukk, mis leiti Novgorodis Jaroslavi õukonnast väljakaevamistel. See on väike puutükk purustatud aršini kujul, millel oli 12.-13. sajandi kirjadega kiri. Märkimisväärne on puidust silinder, mis on leitud ka Novgorodist. Sellele on raiutud kiri "Emtsja grivna 3". Yemets on vürstlik sulane, kes kogus kohtu- ja muid tasusid. Silinder oli ilmselt mõeldud grivna hoidmiseks ja sellel oli vastav kiri). Novgorodi leiud näitavad, et kirja levik oli märkimisväärne käsitöö- ja kaubanduselus, vähemalt võib nii öelda Novgorodi kohta. Kuid kirja kasutamine majapidamistarvetel ei olnud ainult Novgorodi tunnusjoon. B.A. Rõbakov kirjeldas kortšaga fragmenti, millel on säilinud kiri. Tal õnnestus suurem osa sellest välja teha. Täielik kiri kõlas ilmselt järgmiselt: "Õnnis on korchaga si plaan." Sõnad "nesha plona korchaga si" on täielikult säilinud selle laeva jäänustel, mis leiti Kiievi vanast osast mullatööde käigus. Umbes sama, ainult ulatuslikum kiri poti fragmendil, milles veini hoiti, teatab A.L. Mongait. Selle Staraya Ryazanist leitud anuma servale on kirjutatud 12. sajandi või 13. sajandi alguse tähtedega kiri. V.D. Blavatsky avastas Tmutarakanist anuma fragmendi, millele tehti iidsetesse raidkirjadesse mitu ebaselget tähte. Seda pealiskirja ei olnud võimalik selle katkendlikkuse tõttu teha. Rääkides kirjutamisest iidsetes Venemaa linnades, ei tohiks unustada, et paljude käsitööliste elukutsete puhul oli kirjutamine vajalik tingimus, vajadus, mis tulenes tootmise enda omadustest. Esiteks olid need ikoonikäsitöö ja seinamaal. Ikoonidele paigutati reeglina tähed ja terved fraasid. Ikoonimaalija või kirikumaalija meister võis olla poolkirjaoskaja, kuid ta pidi igal tingimusel tundma kirja algendeid, muidu ei saanud saadud tellimusi edukalt täita. Mõnel juhul pidi kunstnik täitma pikkade tekstidega raamatute avatud lehtede või kirjarullide kujutisi (vt näiteks 12. sajandi keskpaiga Bogoljubskaja Jumalaema ikooni). Ikoonide ja seinamaalingute pealdiste uurimist nende keeleliste tunnuste osas peaaegu ei tehtud, kuid see võib anda huvitavaid tulemusi. Niisiis lugesime Dmitri Selunski templiikoonil, mis seisis Dmitrovi linna katedraalis peaaegu selle asutamise ajast, kreekakeelsete tähiste (o agios - pühak) kõrval allkirja "Dmitry". Siin on tüüpiliselt vene, tavarahvalik "Dmitry" ühendatud tingliku kreeka väljendiga. Nii selgub, et kunstnik oli venelane, mitte välismaalane. Väikeste ja suurte pealdiste arv ikoonidel ja freskodel on nii suur, pealdised ise on tehtud nii hoolikalt ja peegeldavad nii elava vanavene keele arengut koos selle eripäradega, et kirjutamise laialdase arengu järeldamiseks pole vaja erilisi tõendeid. meisterkunstnike seas. Vähemalt kirjaoskuse elementide tundmine oli vajalik ka kalleid esemeid valmistavatele hõbeseppadele ja relvaseppadele. Sellest annab tunnistust komme märkida mõnele 11.-13. sajandi esemele meistrite nimed. Meistrite nimed (Kosta, Bratilo) on säilinud Novgorodi kraatritel, Vštšižist pärit vaskkaarel (Konstantin), Polotski printsessi Euphrosyne (Bogša) ristil. Kirjutamine oli müürseppade-ehitajate seas üsna levinud. Eriuuringud on näidanud, et Vana-Venemaal kivihoonete ehitamiseks kasutatud tellistel on tavaliselt jäljed. Nii on Vana-Rjazani katedraali mitmele tellisele trükitud meistri nimi: Yakov. Kirja leviku leiame ka kiviraiujate seas. Vanimad kirillitsa raidkirjade näited on 10. sajandi lõpus Kiievis Kümnise kiriku varemetest leitud kiviplaadid kirjajäänustega. Üks vanimaid pealdisi tehti kuulsale Tmutarakani kivile. Sterženski rist kuulub 1133. aastasse; peaaegu samaaegselt sellega püstitati Lääne-Dvinale Borisovi kivi. Selliste ristide ja kivide levimus mälestusmärkidega XI-XIII sajandil. näitab, et kirjutamine on Vana-Venemaa igapäevaelus kindlalt juurdunud. Kalinini piirkonnast leitud nn "Stepani kivi" räägib samuti väljakujunenud kombest asetada piirdele raidkirjadega kive. Meenutagem ka kirjade olemasolu mitmesugustel anumatel, ristidel, ikoonidel, kaunistustel, mis on meieni jõudnud 11.-13. Ei saa eeldada, et need pealdised teinud käsitöölised olid kirjaoskamatud inimesed, sest sel juhul oleks meil selged jäljed suutmatusest asjade endi pealkirju reprodutseerida. Seetõttu tuleb eeldada, et käsitööliste hulgas oli teatud kirjutamisoskusega inimesi. Võib oletada, et vürstide või kõrgemate vaimulike majapidamistarvete pealdised, nagu näiteks juba mainitud vana Rjazani laeva pealdisest selgelt näha, on mõnikord teinud vürstlikud tüünid või mõni muu majateenija. Mstislavi evangeeliumi palk tehti aastatel 1125-1137. printsi kulul. Teatud Naslav reisis vürstiülesannetega Konstantinoopolisse ja oli vürstiteenija. Kuid kas see annab õiguse eitada kirja olemasolu nende käsitööliste seas, kes tegelesid muude, vähem väärtuslike toodete valmistamisega kui Novgorodi kraatrid ja Polotski rist? Novgorodi väljakaevamistel leitud puidust kingalatid, luust nool, kasetohust ujuki, puidust tass kirjaga "smova" näitavad, et Kiievi-Vene kirjutis ei kuulunud ainult feodaalidele. See oli laialt levinud 11.–13. sajandi iidsete Venemaa linnade kaubandus- ja käsitööringkondades. Muidugi ei maksa liialdada kirjutamise levikuga käsitööliste seas. Kirjaoskus oli vajalik mõne elukutse meistritele ja levis peamiselt suurtes linnades, kuid antud juhul arheoloogilised leiud. Viimastel aastatel viib meid kaugele tavapärastest arusaamadest kirjutamata Venemaa kohta, mille kohaselt olid kultuurikeskused ainult kloostrid ning vürstide ja bojaaride paleed. Kirjaoskuse ja kirjutamise vajadus oli eriti tuntav kaupmeeste seas. "Rjaad" - leping - on meile teada nii Russkaja Pravdast kui ka muudest allikatest. Vanim erakirjalik "sari" (Teshaty ja Yakima) pärineb 13. sajandi teisest poolest, kuid see ei tähenda, et selliseid kirjalikke dokumente varem poleks olnud. Sellest annab tunnistust kirjatööga seotud terminite kasutamine muinasaja õigusmälestistes. Tavaliselt viitasid nad selleks, et tõestada, et Vana-Venemaa ei teadnud erategude laialdast levikut, Vene Tõele, mis väidetavalt ei maini kirjalikke dokumente. Pravda pikas väljaandes nimetatakse aga "karusnahaks", eritasu, mis läks kirjaniku kasuks: "pissu 10 kunat, 5 kunat risti, kaks jalga karusnaha eest." Selline iidse kirjutamise tundja, nagu I.I. Sreznevski, tõlgib vene keeles Pravda termini "karusnahk" täpselt kui "nahk kirjutamiseks". Russkaja Pravda ise viitab, et nii "üleminek" kui ka kohustus "karusnaha eest" läksid kirjatundjale. Vsevolod Mstislavitši käsikirjas ("Vene kiri") on meil märge kirjalike tehingute ja dokumentide kohustuse kohta. Linnaelanike seas oli ka selline kiht, kellele kirjutamine oli kohustuslik - see oli koguduse vaimulikud, peamiselt preestrid, diakonid, diakonid, kes lugesid ja laulsid kirikus. Preestripoeg, kes lugema ja kirjutama ei õppinud, tundus Vana-Venemaa inimestele omamoodi metsaalune, ametile õiguse kaotanud mees koos kaupmehe või vabadusele lunastatud pärisorjaga. Vaimulike ja alamkiriku ametnike hulgast värvati raamatukopeerijate kaadreid. Kui meenutada, et Vana-Vene kloostrid olid peamiselt linnakloostrid, siis linnaelanike kategooria, kelle seas kirjaoskus oli laialt levinud, näib olevat üsna märkimisväärne: see hõlmas käsitöölisi, kaupmehi, vaimulikke, bojaare ja vürstirahvast. Las kirjaoskuse levik ei tohi olla üldlevinud; vähemalt linnas oli kirjaoskajaid oluliselt rohkem kui maal, kus kirjaoskuse vajadus oli sel ajal äärmiselt piiratud. XII-XIII sajandi vürstide seas. oli levinud komme vahetada nn ristikirju, mis olid kirjalikud lepingud. Ristikiri, mille Galicia vürst Vladimirka "tagastas" Kiievi vürstile Vsevolodile, on kirjas 1144. aastal. 1152. aastal saatis Izyaslav Mstislavitš samale Vladimirkale ristikirjad süüdistustega reetmises; aastal 1195 saatis Kiievi vürst Rurik Roman Mstislavitšile ristikirjad; nende Ruriku põhjal "paljastada" Romani reetmine; 1196. aastal mainitakse samu ristitähti seoses Vsevolod Suure Pesaga. On teada vürst Jaroslav Vsevolodovitši ristikirjad jne. Nii kinnistus 12. sajandil Venemaal kindlalt kirjalike vürstidevaheliste lepingute komme. Juba praegu on võltsitud kirju. Teada on 1172. aastal Jaroslav Osmomysli nimel Galicia kuberneri ja tema kaaslaste poolt saadetud valekiri. Selles sõnumis olev diplom on vürstidevaheliste suhete üks vajalikke atribuute. Meie ajani säilinud vürstikirjad lubavad väita, et need olid juba XII sajandil. koostatud kindla formaadi järgi. Novgorodi vürsti Vsevolod Mstislavitši kahel kirjal, mille ta andis Jurjevi kloostrile aastatel 1125–1137, on sissejuhatus ja kokkuvõte sama. Ligikaudu samal kujul kirjutati Mstislav Vladimirovitši (1130) ja Izyaslav Mstislavitši (1146-1155) kirjad 1). Need printsi kabinetist välja tulnud dokumendid olid teatud mustrite järgi kirjutatud kogenud kirjatundjate poolt. Vürsti ametite oskused ei saanud kohe välja kujuneda. Seetõttu pidi neile eelnema mingi arenguperiood. Venemaa ja kreeklaste vaheliste lepingute olemasolu ütleb, et vürstiametid tekkisid Venemaal hiljemalt 10. sajandil. Kirjaoskuse suhteliselt laia levikut linnakeskkonnas kinnitab Novgorodi kasetohutähtede avastamine. Vana-Venemaal oli kirjutamismaterjaliks selline objekt nagu kasetoht. Seda ei saa isegi odavaks nimetada, see oli lihtsalt üldiselt saadaval, sest kasetoht on saadaval kõikjal, kus kask kasvab. Puukoore töötlemine kirjutamiseks oli äärmiselt primitiivne. Kergesti laguneva ja rabeda kasetohu omadused tegid sellest mugava kirjaliku materjali vaid ajutise tähtsusega kirjavahetuse jaoks; raamatud ja aktid kirjutati vastupidavale pärgamendile, hiljem paberile. Kasetohu tähtede leidmine A.V. Artsikhovsky hajutas legendi kirjaoskuse äärmiselt nõrgast levikust Vana-Venemaal. Selgub, et sel ajal pidasid inimesed meelsasti kirjavahetust erinevatel teemadel. Siin on Külalise kiri Vassilile raskest perekondlikust juhtumist. Teine kiri räägib vastuolulisest või varastatud lehmast, kolmas karusnahast jne. Need on 1951. aasta leiud. 11.-13. sajandi linlaste kirjavahetust tõmbavad meieni veelgi täielikumalt ja eredamalt 1952. aastal väljakaevamistel leitud kirjad. Siin on nõudmised saata “spindlid” ja “medvedna” (kotid ja karunahad), kirjavahetus umbes mõne aadliku teotamine, kaubanduskäsud ja isegi teated vaenutegevusest. Kasetohul olevad kirjad on väärtuslikud, sest annavad aimu linlaste igapäevaelust ja tegemistest nende pisimuredega isikliku ja ühiskondliku korra pärast. Samas on need vaieldamatu tõend suhteliselt laialt levinud kirjaoskusest Vana-Venemaa linnades 11.-13. Matemaatilised, astronoomilised ja geograafilised teadmised Vana-Venemaal Alates XIV sajandist algas Moskva ümber asuvate Vene maade ühendamise protsess ja XV lõpus - XVI sajandi alguses. see protsess on lõppenud. Loodi Venemaa tsentraliseeritud riik. Kuid selle mahajäämus läänest oli märkimisväärne. Euroopas töötasid sel ajal juba ülikoolid, turg arenes, tekkisid manufaktuurid, kodanlus oli organiseeritud mõis, eurooplased uurisid aktiivselt uusi maid ja kontinente. Teaduslikud ja tehnilised teadmised XIV-XVI sajandil. vene maadel olid need enamasti praktilisel tasemel, teoreetilisi arenguid ei toimunud. Nende põhiallikaks olid jätkuvalt Lääne-Euroopa autorite vene keelde tõlgitud raamatud. XIV-XVI sajandiks. Matemaatika on saanud erilise arengu eelkõige praktilises aspektis. Ajendiks olid kiriku ja riigi vajadused. Kiriku huvi piirdus aga ainult kirikukalendri valdkonnaga, tähtpäevade kronoloogilise määratluse küsimustega ja jumalateenistustega. Eelkõige ladina keelest tõlgituna eriline töö matemaatikas võimaldasid need arvutada ülestõusmispühade tabeleid, mis toodi alles 1492. aastani. Ka riigi vajadused fiskaalpoliitika vallas kujundasid matemaatikale suurema tähelepanu. Teostati erinevaid maamõõtmistöid, millest tulenevalt oli vajalik geomeetria tundmine. Astronoomia hõivas loodusteaduste valdkonnas erilise koha. Selle areng toimus mitmes suunas: vanade astronoomiliste ideede taastootmine ja süstematiseerimine, täiendamine uute teadmistega; kalender-astronoomiliste tabelite arvutamisega seotud praktilise astronoomia arendamine; püüab esitada maailma süsteemi matemaatilises perspektiivis. Geograafilised teadmised XIV-XVI sajandil. võrreldes eelmise perioodiga pole palju edasiminek. Selle perioodi eripäraks oli välismaale reisivate venelaste arvu kasv. Välisabi oli geograafilise teabe allikas. Näiteks Bütsantsi teos "Kronograaf", mis ilmus 1512. aastal. Sellel teosel oli muinasjutu hõng. Teine selle perioodi tõlgitud teos - Lucidariuse geograafia - annab pealiskaudset teavet Lääne-Euroopa kohta, Aasia geograafiat on kirjeldatud üsna üksikasjalikult, kuigi see sisaldab palju müütilist teavet India populatsiooni, selle loomamaailma kohta. XV-XVI sajandil. filosoofilised teadmised tungivad aktiivselt Venemaale. Riik tutvus Platoni ja Aristotelese ideedega tõlkekirjanduse kaudu. Seega oli Aristotelese ideede peamiseks tungimise allikaks Damaskuse Johannese dialektika. Ligikaudu samal perioodil jõudis Venemaale araabia teadlase Al-Ghazali filosoofiline teos "Filosoofi eesmärk", mis tunnistas neoplatonismi ideid. Vene filosoofidest tuleb eraldi välja tuua Yermolai-Erasmuse teosed Püha Kolmainsuse kosmilise tähenduse kohta. Esimesed kihelkonnakoolid Vladimir I ja Jaroslav Targa juhtimisel Kodumaise hariduse arenguperioodi vürstide Vladimiri ja Jaroslav Tarkade juhtimisel peetakse sageli algseks kogu selle hariduse ajaloos, mis on suuresti seotud kristlike kirikutega. Aastal 988 "Möödunud aastate jutus": "Ja (Vladimir) ehitas Püha Vassili nimele kiriku mäele, kus seisis Peruni ja teiste ebajumal ning kus prints ja inimesed töötasid nende heaks. Ja kirikud hakati püstitama teistes linnades ja neis määrati preestrid ning toomas inimesi ristimisele kõigisse linnadesse ja küladesse. Ta saatis parimatelt lapsi koguma ja raamatuharidusse saatma. Nende laste emad nutsid neid, sest nad ei olnud veel usus kinnistunud ja nutsid nende pärast, nagu oleksid nad surnud." (Paganad olid kristlike uuenduste vastu). Poola ajaloolane Jan Dlugosh (1415-1480) Kiievi "raamatuõppe" koolist "Vladimir ... meelitab vene noori kunsti õppima, lisaks sisaldab ta Kreekast palutud meistreid". Poola kolmeköitelise ajaloo koostamiseks kasutas Długosz Poola, Tšehhi, Ungari, Saksa allikaid ja iidseid Vene kroonikaid. Ilmselt sai ta kroonikast, mis meieni pole jõudnud, teada kunstide (teaduste) õppimisest Vladimiri Kiievi koolis. Ligikaudsete hinnangute kohaselt võiks "Vladimiri kool" 300 õpilasega 49 aasta jooksul (988–1037) koolitada üle tuhande haritud õpilase. Jaroslav Tark kasutas mitmeid neist valgustuse arendamiseks Venemaal. Õpetajad X-XIII sajand. õppemeetodite ebatäiuslikkuse tõttu ja individuaalne töö iga õpilasega individuaalselt õppimise käigus ei saanud ta tegeleda rohkem kui 6-8 õpilasega. Prints helistas kooli suur hulk lapsed, mistõttu olin sunnitud need alguses õpetajate vahel laiali jagama. Selline õpilaste rühmadesse jagamine oli tollastes Lääne-Euroopa koolides tavaline. Keskaegse Pariisi koolide kantori säilinud aktidest on teada, et ühe õpetajaga õpilaste arv oli 6–12 inimest, Cluniy kloostri koolides 6 inimest, naiste koolides. algkoolid Tilya - 4-5 õpilast. Esikülje miniatuuril "Radoneži Sergiuse elulugu" on kujutatud kaheksa õpilast, V. Burtsovi esikülje gravüüril "ABC" 1637. aastal istub õpetaja ees 5 õpilast. Umbes sellisest õpilaste arvust annavad tunnistust 13. sajandi kuulsa Novgorodi koolipoisi kasetohust kirjad. Onfima. Üks Onfimi omast erineva käekirjaga (nr 201), seega V.L. Yanin pakkus, et see kiri kuulub Onfimi koolivennale. Onfimi kursusekaaslane oli Danila, kellele Onfim koostas tervituse: "Kummardus Onfimist Danilale." Võimalik, et Onfimi juures õppis neljas novgorodlane Matvei (kiri nr 108), kelle käekiri on väga sarnane. Kõrgkoolides töötanud vene kirjatundjad kasutasid õppeainete struktuurist oma versiooni, mis teatud määral võttis arvesse Bütsantsi ja Bulgaaria kõrgharidust andvate koolide kogemusi. Sofia esimene kroonika Novgorodi koolist: 1030. "Suvel 6538. Jaroslav läks Tšudisse ja ma võitsin ja rajasin Jurjevi linna. Ja jõudsin Novgorodi ja kogusin vanematelt 300 last ja preestrid, õpetage neid raamatuga." Jaroslav Targa 1030. aastal asutatud Novgorodi kool oli Venemaa teist kõrgemat tüüpi õppeasutus, kus õppisid ainult vanemate ja vaimulike lapsed. On olemas versioon, et annaalides räägitakse kirikuvanemate lastest, kes valiti madalamatest klassidest, kuid kuni 16. sajandi lõpuni. teada on vaid haldus- ja sõjaväevanemad. Mõiste "kirikuvaht" ilmus 17. sajandil. Novgorodi kooli õpilaste kontingent koosnes vaimulike ja linnavalitsuse lastest. Õpilaste sotsiaalne koosseis peegeldas tolleaegse hariduse klassi iseloomu. Kooli põhiülesanne oli valmistada ette pädev haldusaparaat ja uuest usust ühendatud preestrid, kelle tegevus kulges raskes võitluses Novgorodi ja Novgorodit ümbritsenud soome-ugri hõimude tugevate paganliku usu traditsioonide vastu. Jaroslavi kooli tegevus toetus laialdasele kirjaoskuse algkoolide võrgustikule, millest annab tunnistust arheoloogide avastatud suur hulk kasetohust kirju, kirjutatud, vahatatud tahvleid. Kirjaoskuse laialdase leviku alusel õitses Novgorodi raamatukultuur. Novgorodis kirjutati kuulus Ostromiri evangeelium, Dobrynya Yadreykovitši Tsargradi kirjeldus ja Kiriku matemaatiline traktaat. 1073. aasta Izbornik, esialgne annalistlik kood ja Russkaja Pravda lühiväljaanne on säilinud järglastele. Novgorodi raamatuhoidlad olid üks peamisi allikaid "Suure neljanda Menaia" - "kõigi Venemaal asuvate raamatute" kogu, mis koosnes 12 tohutust köitest kogumahuga üle 27 tuhande lehekülje. Aastal 6545. Jaroslav rajas suurlinna, kus praegu on Kuldvärav, pani Kuldväravale Püha Sofia kiriku, metropoli ja seejärel Kuulutamise Püha Jumalaema kiriku, seejärel kloostri. püha, eriti tšernorizlased, ja näitas üles innukust raamatute vastu, lugedes neid sageli nii öösel kui ka päeval. Ja ta kogus kokku hulga kirjatundjaid, kes tõlkisid kreeka keelest slaavi keelde. Ja nad kirjutasid palju raamatuid, mille järgi usklikud õpivad ja naudivad jumalikku õpetust. Nagu juhtub, et üks künnab maad, teine külvab ja kolmandad lõikavad ja söövad toitu, mis kunagi ei vea, nii on see siin. Tema isa Vladimir ju kündis ja pehmendas maad ehk valgustas teda ristimisega ja meie lõikame, saades raamatuõpetust. Lõppude lõpuks on raamatu õpetusest suur kasu; raamatud juhendavad ja õpetavad meile meeleparanduse teed, sest raamatu sõnades omandame tarkust ja mõõdukust. Need on jõed, mis kastavad universumit, need on tarkuse allikad, lõppude lõpuks on raamatutes mõõtmatu sügavus ... ... Jaroslav ... armastas raamatuid ja, olles neid palju kopeerinud, pani need raamatusse. Püha Sofia kirik, mille ta ise lõi " Vladimiri ja Jaroslavi haridusreform tugevdas ristiusustamist tulevase Venemaa ja tema naabrite maadel, kuid sajanditepikkustel paganlikel traditsioonidel olid riigi rahvaste juured sügavad. Lõunaslaavi käsikirjade professionaalsete kirjutajatena nimetasid nad end "grammatikuteks" ja õpetajaid - grammatika kogu kursuse õpetajaid - ka kreeklasteks. Keiser Justinianus kehtestas 534. aastal väljapaistvatele grammatikutele 70 solidi suuruse tasu ja määras neile õpetajatele mitmeid muid privileege. Grammatikat õpetati ka Kiievi paleekoolis, pärast surma maeti nad staatuse järgi katedraali. "Grammatika" säilmed viidi üle kloostrisse, kus Laatsarus oli hegumen (mainitud 1088. aasta all). Teadmiste praktiline rakendamine käsitöös ja ehituses Kiievi Venemaal koguti ja kasutati aktiivselt erinevaid teadmisi, praktilises elus kasutatavaid tehnilisi saavutusi: ehitati linnu, kindlusi ja losse, kaevandati metalli, sepistati tööriistu ja relvi, ehitati laevu ja autosid, toodeti kangaid ja riideid. , tehti nahka ja kingi. Kõigi nende käsitööharude jaoks oli vaja väga erinevaid teadmisi, oskusi ja tehnilisi vahendeid. X kuni 20-30. 12. sajand torkab silma esimene keskaja mõistes üsna kõrge tootmistehnoloogiaga iidse vene käsitöö arenguetapp. Sel ajal loodi iidse vene tootmise alused. Eelkõige oli mustmetallurgia, mis põhines soomaakide toorraua tootmisprotsessil. Maapiirkondades elavad metallurgid varustasid linnu piisavas koguses kvaliteetse rauaga, mille linnasepad muutsid kvaliteetseks süsinikteraseks. Samuti arendati naha- ja karusnaha tootmist ning nahkjalatsite tootmist. Kiievi-Venemaal tunti mitut tüüpi kvaliteetset nahka ja laialdaselt oli esindatud valik villaseid kangaid. Käsitöötootmises olid erinevad puidutöötlemistehnoloogiad, mis võimaldasid valmistada kõige keerukamaid treitud anumaid, enam kui 20 tüüpi. Juveliiride tooted värvilise metalli töötlemiseks olid mitmekesised ja ehtekunsti valmistamise tehnika kõrgel tehnoloogilisel tasemel. 12. sajandi esimese kolmandiku lõpus alanud teist perioodi iseloomustas kaubavaliku järsk laienemine ja samal ajal ka tootmise oluline ratsionaliseerimine, mis tõi kaasa toodete standardimise ja käsitöötööstuse spetsialiseerumine. Erialade arv XII sajandi lõpus. mõnes Venemaa linnas ületas see 100. Näiteks metallitöötlemisel ilmuvad kvaliteetsete mitmekihiliste terasterade asemel lihtsustatud terad - keevitatud servaga terad. Tekstiilitootmises XII lõpus - XIII sajandi alguses. (samal ajal kui Lääne-Euroopas) tekib horisontaalne kangastelje. Vene kangakudujad, kes kasutasid laialdasi majandussidemeid Lääne-Euroopa riikidega, ei jäänud kudumistootmise moderniseerimisel Euroopa meistritele palju alla. Vene kudujad on spetsialiseerunud linaste kangaste tootmisele. Lisaks kangastelgedele kasutati Venemaal mitmesuguseid peamiselt puidust valmistatud mehaanilisi seadmeid ja masinaid: lõõtsad, tõstekangmehhanismid, puurid ja väravad, ringteritajad ja käsiveskid, võllid ja rullid, ratastega kärud ja pottseparatas, purustid. ja paberimassid, treipingid, kiviheitjad, peksujäärad, ambid ja palju muud. Nii levisid Kiievi-Vene tõlkekirjanduse kaudu teaduslikud ideed ümbritsevast maailmast, seal oli palju kirjaoskajaid ja haritud (üldiselt) inimesi ning tegutsesid koolid. Arenes templite ja muude ehitiste, sõjaliste kindlustuste ehitamise tehnika (siin oli vaja opereerida täpsete arvutustega, tunda mehaanikat). Käsitöötootmine Venemaal oli tehnoloogiliste toimingute mitmekesisuse, tööriistade arenduse ja varustuse ning spetsialiseerumise taseme poolest samal tasemel Lääne-Euroopa ja Ida käsitöötoodanguga. Teaduskoolkondi aga ei loodud, teadmiste arendamine oli eranditult praktilist laadi. XIII sajandi teisest veerandist Vene maade arengu peatas võimas löök idast, Mongoli impeeriumist ja Venemaa vasallsõltuvuse kinnitamine Kuldhordist. Batu sissetung tekitas kohutavat kahju Venemaa linnadele – edusammude ja teadmiste keskustele. Traagiliste tagajärgede hulka kuulub ka asjaolu, et vene käsitöö areng katkes, kuid ometi oli see tõusuteel. Rohkem kui sajandiks kadusid mõned käsitööliigid (ehted, klaas), tehnikad ja oskused (filigraantehnika, granuleerimine, kloisonne email). Vene arhitektuuri monumendid hävitati. Kivilinna ehitus seiskus pooleks sajandiks. Paljud kirjamälestised hukkusid. Nagu N.M. kirjutas Karamzin: "Venemaa silmapiiri tumestav barbaarsuse varjund varjas meie eest Euroopat just sel ajal, kui ... kompassi leiutamine levitas navigatsiooni ja kaubandust; valitsus julgustas käsitöölisi, kunstnikke, teadlasi; ülikoolid kõrgkoolidele. teadused tekkisid ... Aadel häbenes juba röövimisi ... Euroopa ei saanud teada: aga selle eest, et ta on selle 250 aastaga muutunud ja meie oleme jäänud sellisteks, nagu olime. Olukord Vene maadel hakkas muutuma 14. sajandi teisel poolel, eelkõige saavutati tootmise Mongoolia-eelne arengutase. Sedalaadi tööstuse tõusu eelduseks olid mõistagi Moskva positsiooni tõus ja tugevdamine ühinemisprotsessis, Ivan Kalita ja tema poegade taktika "vältida konflikte" Hordiga. Taastamise sümboliks oli valgest kivist Kremli ehitamine Moskvasse Dmitri Donskoi valitsusajal. järeldused Bütsantsi ajalooline roll Euroopa, Kiievi-Vene saatuses on tohutu, tema kultuuri tähtsus maailma tsivilisatsiooni arengus on püsiv ja loomulikult viljakas. Bütsantsi kunst oli eranditult suur tähtsus. Muistset pärandit laialdaselt ära kasutanud Bütsantsi kunst toimis paljude selle kujutiste ja motiivide hoidla ning andis need edasi teistele rahvastele. Bütsantsi kunsti tähtsus oli eriti suur riikide jaoks, kes ühinesid, nagu Bütsants, Õigeusu religioon(Bulgaaria, Vana-Venemaa) ja säilitas alati elavaid kultuurisidemeid Konstantinoopoliga (keiserlik ja patriarhaalne kohus). Bütsants on maailma kultuuri ajaloos esimene kristlik impeerium, õigeusu võim, mis avab Euroopa keskaja ajastu. Kõige iidsem kestvaim keskaegne riik, Bütsants juba sajandeid - kristliku maailma võimsaim riik, mitmetahulise silmapaistva tsivilisatsiooni keskus. Allikad 1.Istrin V.A. Kirjutamise tekkimine ja areng, 2010 .Rozov N.N. Vana-Venemaa raamatud 9-14 sajandit, 1977 .Florya B.N. Slaavi kirjutamise tekkimine. Selle arengu ajaloolised tingimused // Esseed slaavlaste kultuuriloost. RAN. Slaavi ja Balkani Uuringute Instituut. M., 1996 .Udaltsova Z.V. Bütsantsi kultuur. M., 1988. .#"õigustada">. Arsentjeva A.V., Mihhailova S.Yu. Teaduse ajalugu: õpik. Cheboksary, toim. Tšuvaši ülikool, 2003. .Dyatchin N.I. Tehnoloogia arengu ajalugu. M.: Phoenix, 2001, 320 lk. .Puzyrev N.M. Novell teaduse ja tehnoloogia. Proc. toetust. Tver, Tveri ülikool 2003-2004. .#"õigustada">. #"õigustada">. http://www.portal-slovo.ru/impressionism/39140.php - haridusportaal Sarnased teosed - Kreeka-Bütsantsi vaimsete traditsioonide levik Venemaal. Pühakute elud ja iidsete teadmistega tutvumine
Sõna ise on kreeka päritolu. See läheb tagasi nimisõnale ή κατήχησις - kuulutus, (suuline) õpetus, väljatöötamine, moodustatud tegusõnast κατηχέω - kuulutama, (suuliselt) õpetama, õpetama. See tegusõna on eesliide verbist ὴχέω - häält tegema, häält tegema(vrd: ό ήχος - heli, kuulujutt; ήὴχη- heli, müra; ή ὴχώ - kaja, kaja; heli, müra, karje; kuulujutt, kuulujutt) ja sisaldab eesliidet κατα - tegevuse täielikkuse tähendusega. Sõnade kohta teatama(κατηχέω) ja katehhumen(κατηχούμενος) materjalid kirikuslaavi paronüümide sõnaraamatu jaoks pakuvad huvi: kuni κατηχέω - “1. harima, harima, harima... 2. viis (muusikainstrumendist)»; κατηχούμενος - " valmistub ristimiseks, kellele on edastatud usu alused" viitega asjakohastele kirikuslaavi tekstidele.
Vene keele etümoloogilised sõnaraamatud viitavad ladina keele vahendamisele selle sõna laenamisel: “Ladinast. katehheesi kreeka keelest. õpetamine, juhendamine» ; "Hilja hilja. katehheesi - katekismus, teoloogia algkursus< греч. katēchēsis - поучение, назидание; оглашение, от katēcheō - устно поучать, от ēcheō - звучать, от ēchō - эхо; слух, молва» . В словаре-справочнике, в котором собраны наиболее распространенные в русском языке слова латинского происхождения, включая и те, которые вошли в латынь из греческого языка, объяснение несколько иное: «Catechesis, is f (греч.: наставление, познание) - катехизис, элементарный курс богословия. С сер. XVII в., первонач. в формах katekismus, katekismus. Staroslavi kaudu. kreeka keelest." .
Et mõista, kuidas see sõna vene keelde tungis, on vaja pöörduda selle foneetilise välimuse poole. Ja ta ei asunud isegi tänapäeva vene keelde (katekismus ja katekismus). Selle probleemi mõistmiseks pöördugem kreeka sõnade venekeelse edastamise traditsioonide poole.
Tänapäeval tuvastati kaks vanakreeka sõnade foneetilise edastamise süsteemi, mis said nime renessansiajastu teadlaste Erasmuse Rotterdami ja Johann Reuchlini nimede järgi, kes need välja pakkusid. Erasmuse süsteem korreleerib sõna häälduse selle graafikaga ja peegeldab kreeka sõnade kõla ladina keeles. See on aktsepteeritud enamikus Euroopa riikides ja seda kasutatakse Venemaal gümnaasiumi- ja ülikoolipraktikas ilmalike tekstide lugemisel. Reuchlini süsteem oli keskendunud elavale Bütsantsi kõnele. Kreeka teadlased järgivad seda süsteemi, Venemaal assimileeriti see varem kui Erasmova, otse kreeklastelt ja tugevdati vaimsetes institutsioonides. Reuchlini süsteemis on kombeks lugeda liturgilisi tekste.
Kreeka nimisõnas κατήχησις huvitab meid tähtede η ja σ hääldus, mida nendes süsteemides käänatakse erinevalt. Erasmuse traditsioonis hääldatakse η kui "e" ja σ on ladina keele reeglite kohaselt häälestatud. Reuchlini traditsioonis hääldatakse η "ja", samas kui σ säilitab hääletuse ("s"). Seega peaks meie sõna Erasmuse traditsioonis kõlama kui "katehhees", Rehlinovi traditsioonis aga "katehheesina". Mis juhtus?
Selgub, et elavas keeles võivad mõlemad traditsioonid omavahel suhelda: kas transformatsioon toimus ladina stereotüübi järgi, kuid ei jäänud alles ( retoorik Ja retor, filosoof Ja filosoof), või toimus transformatsioon kreeka-bütsantsi stereotüübi järgi ( katedraal Ja osakond, ortograafia Ja õigekiri), kuid ka mitte alati hoitud ( raamatukogu Ja vivliofika, jalg Ja kohvik). Kui laenud lisati vene keelde duaalsel kujul, siis kreeka-bütsantsi variante sagedamini ei säilitatud ( teooria Ja feoria, Füüsika Ja füüsika). Kuid segavormid võivad ilmneda ka kahe või enama foneetilise erinevuse korral ühes sõnas: ditüramb(XVIII sajandil - kiidab Ja ditüramb), apoteoos (apoteos Ja apoteoos) . Sõna kuulub sellesse tüüpi katekismus. Muidugi tänapäeva vene keeles esitatud vormidest ( katekismus Ja katekismus) teine on järjekindlam. Kuid isegi selles on traditsioonide segunemise element: kreeka kurtide "s" asemel hääline "z".
Hiljuti ilmus esimest korda 1822. aastal Püha Filareti (Drozdovi) koostatud kuulsa katekismuse teaduslik, tekstiliselt kontrollitud kordustrükk, millele oli lisatud eessõna selle loomise ajaloost, märkmed ja registrid. See väljaanne kasutab harvemini kasutatavat vormi katekismus, mis võib-olla aitab kaasa selle kasutamise aktiveerimisele kaasaegses vene keeles. Selle raamatu tiraaž pole ju praegu väike: 10 000 eksemplari. Kokkuvõtteks esitame selguse huvides selle silmapaistva teoloogilise ja kirjandusliku monumendi algusread.
« küsimus. Mis on õigeusu katekismus?
Vastus.Õigeusu katekismus on õpetus õigeusu keeles kristlik uskõpetatakse igale kristlasele Jumalale meelepäraseks ja hinge päästmiseks.
IN. Mida see sõna tähendab katekismus?
KOHTA. Katekismus kreeka keelest tõlgituna tähendab teadaanne, suuline juhendamine; ja vastavalt apostlite aegsele kasutusele tähistatakse selle nime all algset õpetust Õigeusu usk kristlane, mis on vajalik iga kristlase jaoks (vt Luuka 1:4; Ap 18:25).
Kristlus: Sõnastik / Kindrali all. toim. L.N. Mitrokhina et al., M., 1994. S. 193.
Vaata näiteks: Vene keele sõnaraamat / Toim. A.P. Jevgenijeva. T. 2. M., 1981. S. 40.
Dal V.I. Elava suurvene keele seletav sõnaraamat. T. 2. M., 1998. S. 98.
Vana-Kreeka-Vene sõnaraamat / Koost. NEED. Butler. T. 1. M., 1958. S. 924; Weisman A.D. Kreeka-vene sõnaraamat. M., 1991. S. 694.
Sedakova O.A. Kirikuslaavi-vene paronüümid: Sõnastiku materjalid. M., 2005. S. 222.
Fasmer M. Vene keele etümoloogiline sõnaraamat / Per. temaga. ja O.N. täiendused. Trubatšov. T. 2. M., 1967. S. 210.
Sõnastik võõrsõnad: Tegelik sõnavara, tõlgendused, etümoloogia / N.N. Andreeva, N.S. Arapova jt M., 1997. S. 124.
Iljinskaja L.S. Ladina pärand vene keeles: Sõnastik-teatmik. M., 2003. S. 86.
Nende traditsioonide kohta lisateabe saamiseks vaadake: Slavyatinskaya M.N. Vanakreeka keele õpik: kultuuriline ja ajalooline aspekt. M., 1988. S. 158-160; Vana-Kreeka keel: algkursus / Koost. F. Wolf, N.K. Malinauskene. 1. osa M., 2004. S. 6-8.
Täpsemat teavet vaadake: Romaneev Yu.A. Kreeka päritolu sõnade struktuur vene keeles: Cand. diss. M., 1965.
Pikk kristlik katekismus õigeusu-katoliku idakirikust / [Koostanud St. Filaret (Drozdov); Eessõna, ettevalmistus. tekst, märkus. ja dekreet: cand. ist. Teadused A.G. Dunaev]. Moskva: Vene õigeusu kiriku kirjastusnõukogu, 2006.
Luuka evangeeliumi näidatud tekstis loeme: "Et te tunneksite selle õpetuse kindlat alust, milleks teid on õpetatud." Kreeka algkeeles vastab vorm "instrueeriti" passiivse aoristi κατηχήθης vormile meile juba tuntud verbist κατηχέω. Pühade apostlite tegudes kasutatakse sama verbi passiivse perfektse osalausega kirjeldusvormi ὴυ κατηχημένος, mis on tõlgitud sarnaselt esimesega venekeelses tõlkes: "Teda õpetati esimestest põhimõtetest, kuidas käituda. Issand."
Sellist riiki nagu Bütsants ei eksisteeri tänapäeval enam. See oli aga see, kellel oli ehk suurim mõju Vana-Venemaa kultuuri- ja vaimsele elule. Mis see oli?
Venemaa ja Bütsantsi suhted
10. sajandiks oli Bütsants, mis moodustati 395. aastal pärast Rooma impeeriumi jagunemist, võimas riik. See hõlmas Väike-Aasiat, Balkani lõunaosa ja Lõuna-Itaaliat, saari Egeuse meres, aga ka osa Krimmist ja Hersonesest. Venelased nimetasid Bütsantsi "Kreeka kuningriigiks", kuna seal valitses helleniseeritud kultuur ja ametlik keel oli kreeka keel.
Kiievi-Vene kontaktid üle Musta mere üksteisega piirneva Bütsantsiga said alguse 9. sajandil. Alguses olid need kaks jõudu üksteisega vaenulikud. Venelased ründasid korduvalt oma naabreid.
Kuid järk-järgult lõpetasid Venemaa ja Bütsants võitluse: nende jaoks osutus kasulikumaks "sõbrad olla". Veelgi enam, venelastel õnnestus hävitada Konstantinoopolit ohustanud Khazar Khaganate. Mõlemad riigid asusid looma diplomaatiat ja kaubandussuhteid.
Samuti hakati harrastama dünastilisi abielusid. Niisiis oli üks Venemaa vürsti Vladimir Svjatoslavitši abikaasadest Bütsantsi keisri Vassili II õde Anna. Vladimir Monomakhi ema oli keiser Constantine IX Monomakhi tütar Mary. Ja Moskva vürst Ivan III oli abielus Bütsantsi viimase keisri Constantine XI vennatütre Sophia Paleologiga.
Religioon
Peamine asi, mille Bütsants Venemaale andis, on kristlik religioon. 9. sajandil ehitati Kiievis esimene õigeusu kirik ja Kiievi printsess Olga oli väidetavalt esimene Venemaa valitseja, kes ristiti. Tema lapselaps prints Vladimir, nagu me teame, sai kuulsaks Venemaa ristijana. Tema alluvuses lammutati Kiievis kõik paganlikud ebajumalad ja ehitati õigeusu kirikuid.
Koos õigeusu põhimõtetega võtsid venelased vastu Bütsantsi jumalateenistuse kaanonid, sealhulgas selle ilu ja pidulikkuse.
See, muide, sai peamiseks argumendiks religiooni valimise kasuks - Konstantinoopoli Sofias jumalateenistust külastanud vürst Vladimiri suursaadikud teatasid: "Tulime Kreeka maale ja tõime meid sinna, kus nad teenivad oma teenistust. Jumal, ega teadnud – kas taevas või oleme maa peal, sest maa peal pole sellist vaadet ja ilu ning me ei tea, kuidas sellest rääkida – me teame ainult, et Jumal elab seal inimestega ja nende teenindus on parem kui kõigis teistes riikides. Me ei saa unustada, et iga inimene, kui ta maitseb magusat, ei võta kibedat, nii et me ei saa enam siia jääda.
Bütsantslastelt olid päritud nii kirikulaulu, ikoonimaali kui ka õigeusu askeesi tunnused. 988-1448 vene keel õigeusu kirik oli Konstantinoopoli patriarhaadi metropol. Enamik tolleaegseid Kiievi metropoliite oli kreeka päritolu: nad valiti ja kinnitati Konstantinoopolis.
XII sajandil toodi Bütsantsist Venemaale üks suurimaid kristlikke pühamuid - Jumalaema vanim ikoon, mis sai meile tuntuks kui Vladimirskaja.
Majandus
Majandus- ja kaubandussidemed Venemaa ja Bütsantsi vahel tekkisid juba enne Venemaa ristimist. Pärast kristluse vastuvõtmist Venemaal muutusid nad ainult tugevamaks. Bütsantsi kaupmehed tõid Venemaale tekstiile, veine ja vürtse. Selle asemel viisid nad ära karusnahku, kala, kaaviari.
kultuur
Arenes ka "kultuurivahetus". Nii maalis 14. sajandi teise poole – 15. sajandi alguse kuulus ikoonimaalija Kreeklane Theophanes Novgorodi ja Moskva kirikutes ikoone. Mitte vähem kuulus pole kirjanik ja tõlkija Maxim Grek, kes suri 1556. aastal Trinity-Sergius kloostris.
Bütsantsi mõju on näha ka tolleaegses vene arhitektuuris. Tänu temale hakati Venemaal esimest korda kivihooneid ehitama. Võtke vähemalt Püha Sofia katedraal Kiievis ja Novgorodis.
Vene arhitektid õppisid Bütsantsi meistritelt nii ehituspõhimõtteid kui ka mosaiikide ja freskodega templite kaunistamise põhimõtteid. Tõsi, traditsioonilise Bütsantsi arhitektuuri tehnikad on siin kombineeritud “vene stiiliga”: siit ka palju kupleid.
Keel
Kreeka keelest laenasid venelased selliseid sõnu nagu "märkmik" või "lamp". Ristimisel anti venelastele kreeka nimed - Peeter, George, Aleksander, Andrei, Irina, Sophia, Galina.
Kirjandus
Esimesed raamatud Venemaal toodi Bütsantsist. Seejärel hakati paljusid neist vene keelde tõlkima - näiteks pühakute elu. Oli ka mitte ainult vaimse, vaid ka kunstilise sisuga teoseid, näiteks lugu vapra sõdalase Digenis Akrita (vene ümberjutustuses - Devgeni) seiklustest.
Haridus
Slaavi kirja loomise eest kreeka põhikirja alusel võlgneme Bütsantsi kultuuri silmapaistvatele tegelastele Cyril ja Methodius. Pärast ristiusu vastuvõtmist Kiievis, Novgorodis ja teistes Venemaa linnades hakati avama Bütsantsi mudeli järgi korraldatud koole.
1685. aastal avasid Bütsantsist immigrandid vennad Ioannikius ja Sophronius Likhud patriarh Joachimi palvel Moskvas (Zaikonospasski kloostris) slaavi-kreeka-ladina akadeemia, millest sai esimene kõrgharidusasutus Venemaa pealinnas.
Vaatamata asjaolule, et Bütsantsi impeerium lakkas eksisteerimast 1453. aastal pärast seda, kui Osmanid vallutasid Konstantinoopoli, ei unustatud seda Venemaal. 19. sajandi teisel poolel võeti Venemaa ülikoolides kasutusele Bütsantsi kursus, mille raames õpiti Bütsantsi ajalugu ja kirjandust. Kõigis õppeasutustes oli programmi kaasatud kreeka keel, seda enam, et suurem osa pühadest tekstidest oli vanakreeka keeles.
“Peaaegu tuhat aastat oli teadvus Bütsantsi kultuuriga seotud vaimsest kaasatusest Vene riigi õigeusklikele alamatele orgaaniline,” kirjutab G. Litavrin raamatus “Bütsants ja Venemaa”. "Seetõttu on loomulik, et õigeusu kodumaa ajaloo, kunsti ja kultuuri uurimine oli Venemaal oluline ja prestiižne humanitaarteadmiste valdkond."
Peaingel Miikael ja Manuel II Palaiologos. 15. sajand Palazzo Ducale, Urbino, Itaalia / Bridgeman Images / Fotodom1. Riiki nimega Bütsants ei eksisteerinud kunagi
Kui 6., 10. või 14. sajandi bütsantslased oleksid meilt kuulnud, et nad on bütsantslased ja nende riiki kutsutakse Bütsantsiks, siis valdav enamus neist lihtsalt ei mõistaks meid. Ja need, kes aru said, võiksid arvata, et tahame neile meelitada, nimetades neid pealinna elanikeks ja seda isegi iganenud keeles, mida kasutavad vaid teadlased, kes püüavad oma kõnet võimalikult rafineeritult teha.
Osa Justinianuse konsulaardiptühhonist. Konstantinoopol, 521 Konsulitele kingiti ametisse astumise auks diptühhonid. Metropolitani kunstimuuseum Pole kunagi olnud riiki, mida selle elanikud nimetaksid Bütsantsiks; sõna "bütsantslased" ei olnud kunagi ühegi osariigi elanike enesenimi. Sõna "bütsantslased" kasutati mõnikord ka Konstantinoopoli elanike tähistamiseks – iidse Bütsantsi linna (Βυζάντιον) nime järgi, mille keiser Constantinus aastal 330 uuesti Konstantinoopoli nime all rajas. Nii nimetati neid ainult tavapärases kirjakeeles kirjutatud tekstides, stiliseeritud vanakreeka keeles, mida keegi polnud pikka aega rääkinud. Keegi ei teadnud teisi bütsantslasi ja isegi need esinesid tekstides, mis olid kättesaadavad kitsale haritud eliidi ringile, kes kirjutas selles arhailises kreeka keeles ja mõistis seda.
Ida-Rooma impeeriumi enesenimetuses oli alates III-IV sajandist (ja pärast Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt 1453. aastal) mitmeid stabiilseid ja arusaadavaid fraase ja sõnu: Rooma osariik, või roomlased (βασιλεία τῶν Ρωμαίων), rumeenia (Ρωμανία), Romaida (Ρωμαΐς ).
Elanikud ise kutsusid end roomlased- roomlased (Ρωμαίοι ), neid valitses Rooma keiser - basileus(Βασιλεύς τῶν Ρωμαίων) ja nende pealinn oli Uus Rooma(Νέα Ρώμη) - nii kutsuti tavaliselt Constantinuse asutatud linna.
Kust tuli sõna "Bütsants" ja koos sellega idee Bütsantsi impeeriumist kui riigist, mis tekkis pärast Rooma impeeriumi langemist selle idaprovintside territooriumil? Fakt on see, et 15. sajandil kaotas koos riiklusega ka Ida-Rooma impeerium (nii nimetatakse Bütsantsi sageli tänapäevastes ajalookirjutistes ja see on palju lähemal bütsantslaste endi eneseteadvusele) selle häält kuuldi väljaspool oma piire: Ida-Rooma enesekirjelduse traditsioon oli isoleeritud kreeka keelt kõnelevatel maadel, mis kuulusid Ottomani impeeriumi; oluline oli praegu vaid see, et Lääne-Euroopa teadlased mõtlesid ja kirjutasid Bütsantsist.
Jerome Wolf. Graveering Dominicus Custose poolt. 1580 Braunschweigi Herzog Anton Ulrichi muuseum Lääne-Euroopa traditsioonis lõi Bütsantsi riigi tegelikult saksa humanist ja ajaloolane Hieronymus Wolff, kes andis 1577. aastal välja Bütsantsi ajaloo korpuse, väikese ladinakeelse tõlkega idaimpeeriumi ajaloolaste teoste antoloogia. Just "Korpusest" jõudis Lääne-Euroopa teaduskäibesse "bütsantsi" mõiste.
Wolfi teos oli aluseks teisele Bütsantsi ajaloolaste kogumikule, mida nimetatakse ka "Bütsantsi ajaloo korpuseks", kuid palju suuremaks – see avaldati 37 köites Prantsusmaa kuninga Louis XIV abiga. Lõpuks kasutas teise korpuse Veneetsia väljaannet 18. sajandi inglise ajaloolane Edward Gibbon, kirjutades oma Rooma impeeriumi langemise ja allakäigu ajalugu – võib-olla ei olnud ühelgi teisel raamatul nii tohutut ja samal ajal hävitavat mõju. Bütsantsi kaasaegse kuvandi loomine ja populariseerimine.
Roomlased oma ajaloolise ja kultuurilise traditsiooniga jäid seega ilma mitte ainult häälest, vaid ka õigusest oma nimele ja eneseteadvusele.
2. Bütsantslased ei teadnud, et nad pole roomlased
Sügis. Kopti paneel. 4. sajand Whitworthi kunstigalerii, Manchesteri ülikool, Ühendkuningriik / Bridgemani pildid / Fotodom Bütsantslaste jaoks, kes ise nimetasid end roomlasteks, ei lõppenud suure impeeriumi ajalugu kunagi. Juba idee tunduks neile absurdne. Romulus ja Remus, Numa, Augustus Octavianus, Constantinus I, Justinianus, Phocas, Miikael Suur Komnenos – kõik nad seisid aegade algusest ühtemoodi Rooma rahva eesotsas.
Enne Konstantinoopoli langemist (ja isegi pärast seda) pidasid bütsantslased end Rooma impeeriumi elanikeks. Sotsiaalsed institutsioonid, seadused, riiklus – see kõik on Bütsantsis säilinud juba esimeste Rooma keisrite ajast. Kristluse vastuvõtmine ei avaldanud peaaegu mingit mõju Rooma impeeriumi õiguslikule, majanduslikule ja haldusstruktuurile. Kui bütsantslased nägid kristliku kiriku päritolu Vanas Testamendis, siis sarnaselt vanade roomlastega omistasid nad omaenda poliitilise ajaloo alguse troojalasele Aeneasele, Vergiliuse poeemi kangelasele, Rooma identiteedi põhialusele.
Rooma impeeriumi ühiskonnakorraldus ja kuuluvustunne suurde Rooma patriasse ühendati Bütsantsi maailmas kreeka stipendiumi ja kirjakultuuriga: bütsantslased pidasid klassikalist vanakreeka kirjandust omaks. Näiteks munk ja õpetlane Michael Psellos arutleb 11. sajandil ühes traktaadis tõsiselt selle üle, kes kirjutab paremini luulet – kas Ateena tragöödiakirjanik Euripides või 7. sajandi bütsantsi poeet George Pisida, avaroslaavi teemalise panegüürika autor. Konstantinoopoli piiramine 626. aastal ja teoloogiline poeem "Šestodnev maailma jumalikust loomisest. Selles hiljem slaavi keelde tõlgitud luuletuses parafraseerib George iidseid autoreid Platonit, Plutarchost, Ovidiust ja Plinius Vanemat.
Samas vastandas Bütsantsi kultuur end ideoloogia tasandil sageli klassikalisele antiikajale. Kristlikud apologeedid märkasid, et kogu Kreeka antiik – luule, teater, sport, skulptuur – oli läbi imbunud paganlike jumaluste religioossetest kultustest. Kreeka väärtused (materiaalne ja füüsiline ilu, naudingute otsimine, inimlik au ja au, sõjalised ja sportlikud võidud, erootika, ratsionaalne filosoofiline mõtlemine) mõisteti hukka kui kristlaste jaoks väärituid. Basil Suur näeb oma kuulsas kõnes "Noortele meestele paganlike kirjutiste kasutamisest" peamist ohtu kristlikele noortele atraktiivses eluviisis, mida Kreeka kirjutistes lugejale pakutakse. Ta soovitab neisse enda jaoks välja valida ainult moraalselt kasulikud lood. Paradoks on selles, et Basil, nagu paljud teisedki kirikuisad, sai ka ise suurepärase Kreeka hariduse ja kirjutas oma kompositsioonid klassikalises kirjanduslikus stiilis, kasutades iidse retoorilise kunsti võtteid ja keelt, mis tema ajaks oli juba kasutusest kadunud. kõlas arhailiselt.
Praktikas ei takistanud ideoloogiline kokkusobimatus hellenismiga bütsantslasi iidse kultuuripärandiga hoolikalt käsitlemast. Iidseid tekste ei hävitatud, vaid kopeeriti, samal ajal kui kirjatundjad püüdsid olla täpsed, välja arvatud see, et harvadel juhtudel võisid nad liiga avameelse erootilise lõigu välja visata. Bütsantsi kooli õppekava aluseks oli jätkuvalt kreeka kirjandus. Haritud inimene pidi lugema ja tundma Homerose eposi, Euripidese tragöödiaid, Demos-Pheni kõnesid ja kasutama oma kirjutistes Kreeka kultuurikoodi, näiteks nimetama araablasi pärslasteks ja Venemaad - Hüperboreaks. Bütsantsis säilis palju antiikkultuuri elemente, kuigi need muutusid tundmatuseni ja omandasid uue religioosse sisu: näiteks retoorikast sai homiletika (kirikliku jutlustamise teadus), filosoofiast teoloogia ja muistne armastuslugu mõjutas hagiograafilisi žanre.
3. Bütsants sündis, kui Antiik võttis vastu kristluse
Millal algab Bütsants? Tõenäoliselt siis, kui Rooma impeeriumi ajalugu lõpeb – nii me varem arvasime. Enamasti tundub see mõte meile loomulik, tänu Edward Gibboni monumentaalsele Rooma impeeriumi allakäigu ja langemise ajaloo tohutule mõjule.
See 18. sajandil kirjutatud raamat sunnib endiselt nii ajaloolasi kui ka mittespetsialiste vaatlema ajavahemikku 3. kuni 7. sajandini (nüüd nimetatakse üha enam hilisantiigiks) kui Rooma impeeriumi kunagise suuruse allakäigu aega. kahe peamise teguri mõju – germaani hõimude sissetungid ja üha kasvav sotsiaalset rolli kristlus, millest sai 4. sajandil valitsev religioon. Bütsants, mis eksisteerib massiteadvuses eelkõige kristliku impeeriumina, on sellest vaatenurgast välja toodud kui hilisantiigis massilise ristiusustamise tõttu toimunud kultuurilise allakäigu loomulik pärija: fookus usuline fanatism ja obskurantism, mis ulatub terve aastatuhande paigale.
Amulett, mis kaitseb kurja silma eest. Bütsants, 5.-6.saj
Ühel küljel on kujutatud silm, mille suunas nooled suunavad ja ründavad lõvi, madu, skorpion ja toonekurg.
© Waltersi kunstimuuseumHematiidi amulett. Bütsantsi Egiptus, 6.–7. sajand
Pealdised määratlevad teda kui "naist, kes kannatas verejooksu käes" (Luuka 8:43-48). Usuti, et hematiit aitab verejooksu peatada ja sellega seotud amulette naiste tervis ja menstruaaltsükkel.
Seega, kui vaadata ajalugu läbi Gibboni silmade, muutub hilisantiik antiikaja traagiliseks ja pöördumatuks lõpuks. Kuid kas see oli lihtsalt ilusa antiikaja hävitamise aeg? Ajalooteadus on olnud enam kui pool sajandit kindel, et see pole nii.
Eriti lihtsustatud on idee ristiusustamise väidetavalt saatuslikust rollist Rooma impeeriumi kultuuri hävitamisel. Vaevalt oli hilisantiigi kultuur tegelikkuses üles ehitatud "paganliku" (rooma) ja "kristlase" (bütsantsi) vastandusele. Viis, kuidas hilisantiikkultuur selle loojate ja kasutajate jaoks korraldati, oli palju keerulisem: tolle ajastu kristlastele oleks tundunud imelik juba küsimus roomlaste ja religioossete konfliktidest. 4. sajandil võisid Rooma kristlased hõlpsasti paigutada majapidamistarvetele antiikstiilis valmistatud paganlike jumaluste kujutisi: näiteks ühele kirstule, mis kingiti noorpaaridele, külgneb alasti Veenus vaga üleskutsega "Sekundid ja projekt, elage Kristus."
Tulevase Bütsantsi territooriumil toimus sama probleemivaba paganliku ja kristluse sulandumine kunstilised tehnikad: VI sajandil valmistati Kristuse ja pühakute kujutised traditsioonilise Egiptuse matuseportree tehnikas, mille kuulsaim tüüp on nn Fayumi portree. Fayumi portree- omamoodi matuseportreed, mis olid levinud helleniseeritud Egiptuses I-III sajandil pKr. e. Kujutis kanti kuumade värvidega kuumutatud vahakihile.. Hilisantiigi kristlik visuaalsus ei püüdnud tingimata vastanduda paganlikule Rooma traditsioonile: väga sageli järgis ta seda teadlikult (ja võib-olla, vastupidi, loomulikult ja loomulikult). Sama paganliku ja kristluse sulandumist on näha ka hilisantiigi kirjanduses. Luuletaja Arator 6. sajandil loeb Rooma katedraalis ette heksameetrilist luuletust apostlite tegudest, mis on kirjutatud Vergiliuse stiilitraditsioonides. Kristianiseeritud Egiptuses 5. sajandi keskel (selleks ajaks oli erinevad vormid mungalikkus), kirjutab Panopoli linnast pärit poeet Nonn (tänapäeva Akmim) Johannese evangeeliumi korralduse (parafraasi) Homerose keeles, säilitades mitte ainult mõõdu ja stiili, vaid laenab teadlikult ka terveid verbaalseid vormeleid ja kujundlikke kihte. tema eeposest Johannese evangeelium 1:1-6 (sünodaalne tõlge):
Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. See oli alguses Jumala juures. Kõik tekkis Tema kaudu ja ilma Temata ei tekkinud midagi, mis oleks tekkinud. Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses ja pimedus ei mõistnud seda. Seal oli mees, kes oli Jumalalt saadetud; tema nimi on John.
Nonn Panopolist. Johannese evangeeliumi 1. laulu parafraas (tõlkinud Yu. A. Golubets, D. A. Pospelov, A. V. Markov):
Logos, Jumala laps, valgusest sündinud valgus,
Ta on lahutamatu Isast lõpmatul troonil!
Taevane Jumal, Logos, sina oled ürgne
Ta säras koos Igavesega, maailma Loojaga,
Oh, universumi iidne! Kõik on tehtud Tema kaudu,
Mis on hingetu ja vaimus! Väljaspool kõnet, mis teeb palju,
Kas on ilmne, et see püsib? Ja Temas eksisteerib igavesti
Elu, mis on omane kõigele, lühiealise rahva valgus ...<…>
Mesilaste toitmises sagedamini
Ilmus mäel rändaja, kõrbe nõlvade elanik,
Ta on nurgakivi ristimise kuulutaja, nimi on
Jumala mees, Johannes, juht. .
Noore tüdruku portree. 2. sajand©Google Cultural Institute
Mehe matuseportree. 3. sajand©Google Cultural Institute
Kristus Pantokraator. Ikoon Püha Katariina kloostrist. Siinai, 6. sajandi keskpaik Wikimedia Commons
Püha Peetrus. Ikoon Püha Katariina kloostrist. Siinai, 7. sajand© campus.belmont.edu
Hilisantiigi Rooma impeeriumi kultuuri eri kihtides toimunud dünaamilisi muutusi on raske otseselt seostada ristiusustamisega, kuna tolleaegsed kristlased olid ise sellised klassikaliste vormide jahtijad nii kujutavas kunstis kui ka kirjanduses (nagu nagu ka paljudes teistes eluvaldkondades). Tulevane Bütsants sündis ajastul, mil suhted religiooni, kunstikeele, selle publiku, aga ka ajalooliste nihkete sotsioloogia vahel olid keerulised ja kaudsed. Nad kandsid endas selle keerukuse ja mitmekesisuse potentsiaali, mis tekkis hiljem Bütsantsi ajaloo sajandite jooksul.
4. Bütsantsis rääkisid nad üht keelt, aga kirjutasid teises
Bütsantsi keelepilt on paradoksaalne. Impeerium, mis mitte ainult ei nõudnud Rooma impeeriumilt pärimisõigust ja pärinud selle institutsioonid, vaid oli ka oma poliitilise ideoloogia poolest endine Rooma impeerium, ei rääkinud kunagi ladina keelt. Seda räägiti lääneprovintsides ja Balkanil, kuni 6. sajandini jäi see ametlikuks õiguskeeleks (viimane ladina keelne seadustik oli Justinianuse seadustik, mis kuulutati välja aastal 529 – pärast seda anti juba kreekakeelseid seadusi välja). rikastas kreeka keelt paljude laenudega (varem ainult sõjalises ja administratiivses sfääris), varajane Bütsantsi Konstantinoopol meelitas ladina grammatikute karjäärivõimalusi. Kuid sellegipoolest polnud ladina keel tõeline keel isegi varases Bütsantsis. Las elagu Konstantinoopolis ladina luuletajad Corippus ja Priscian, Bütsantsi kirjanduse ajaloo õpiku lehekülgedel me neid nimesid ei kohta.
Me ei saa täpselt öelda, mis hetkel saab Rooma keiser Bütsantsiks: institutsioonide formaalne identiteet ei võimalda tõmmata selget piiri. Sellele küsimusele vastuse otsimisel tuleb pöörduda mitteformaalsete kultuuriliste erinevuste poole. Rooma impeerium erineb Bütsantsi impeeriumist selle poolest, et viimane ühendas Rooma institutsioonid, kreeka kultuuri ja kristluse ning viis selle sünteesi läbi kreeka keele baasil. Seetõttu on üheks kriteeriumiks, millele võiksime tugineda, keel: Bütsantsi keiser, erinevalt oma Rooma kolleegist, väljendab end kergemini kreeka kui ladina keeles.
Aga mis see kreeklane on? Alternatiiv, mida raamatupoodide riiulid ja filoloogiaosakondade programmid meile pakuvad, on eksitav: neist võime leida nii vana- kui ka uuskreeka keelt. Muud võrdluspunkti ei pakuta. Seetõttu oleme sunnitud lähtuma sellest, et Bütsantsi kreeka keel on kas moonutatud vanakreeka keel (peaaegu Platoni dialoogid, kuid mitte päris) või protokreeka keel (peaaegu Tsiprase läbirääkimised IMF-iga, kuid mitte päris veel). 24 sajandit kestnud keele pideva arengu ajalugu on sirgunud ja lihtsustatud: see on kas vanakreeka keele vältimatu allakäik ja degradeerumine (nii arvasid Lääne-Euroopa klassikalised filoloogid enne Bütsantsi kui iseseisva teadusharu kehtestamist. ) ehk nüüdiskreeka keele vältimatu idanemine (nii arvasid kreeka teadlased 19. sajandil kreeka rahvuse kujunemise ajal) .
Tõepoolest, bütsantsi kreeka keel on tabamatu. Selle arengut ei saa vaadelda kui järkjärguliste järjestikuste muutuste jada, sest iga keelearengu samm oli samm tagasi. Selle põhjuseks on suhtumine bütsantslaste endi keelde. Ühiskondlikult prestiižne oli Homerose keelenorm ja Atika proosa klassika. Kirjutada hästi, et kirjutada ajalugu, mida ei eristata Xenophonist või Thucydidesest (viimane ajaloolane, kes julges oma teksti sisse tuua juba klassikalisel ajastul arhailisena tundunud Vana Atika elemente, on Konstantinoopoli langemise tunnistaja, Laonicus Chalkokondylus), ja eepos on Homerosest eristamatu. Haritud bütsantslased pidid kogu impeeriumi ajaloo jooksul rääkima sõna otseses mõttes üht (muutunud) keelt ja kirjutama teist (klassikalise muutumatuseni tardunud) keelt. Keelelise teadvuse duaalsus on Bütsantsi kultuuri kõige olulisem tunnus.
Ostracon koptikeelse Iliase fragmendiga. Bütsantsi Egiptus, 580–640
Ostracat – savinõude kilde – kasutati piiblisalmide, juriidiliste dokumentide, arvete, kooliülesannete ja palvete salvestamiseks, kui papüürust polnud saada või see oli liiga kallis.
© Metropolitani kunstimuuseumOstracon koos troparioniga Theotokosele kopti keeles. Bütsantsi Egiptus, 580–640© Metropolitani kunstimuuseum
Olukorda raskendas tõsiasi, et alates klassikalisest antiikajast omistati teatud žanritele teatud murdetunnuseid: eepilised luuletused kirjutati Homerose keeles ja meditsiinilisi traktaate koostati joonia dialektis Hippokratese eeskujul. Bütsantsis näeme sarnast pilti. Vana-Kreeka keeles jagunesid vokaalid pikkadeks ja lühikesteks ning nende järjestatud vaheldumine oli Vana-Kreeka poeetiliste meetrite aluseks. Hellenismiajastul lahkus vokaalide vastandamine pikkuskraadi järgi kreeka keelest, kuid sellegipoolest kirjutati isegi tuhat aastat hiljem kangelasluuletusi ja epitaafe, nagu oleks häälikusüsteem Homerose ajast muutumatuna püsinud. Erinevused imbusid ka teistel keelelistel tasanditel: oli vaja üles ehitada fraas, nagu Homeros, valida sõnad, nagu Homeros, ning taanduda ja konjugeerida neid vastavalt paradigmale, mis suri elavas kõnes välja aastatuhandeid tagasi.
Kuid mitte kõik ei osanud kirjutada antiikse elavuse ja lihtsusega; sageli, püüdes saavutada Atika ideaali, kaotasid Bütsantsi autorid mõõdutunde, püüdes kirjutada õigemini kui nende iidolid. Seega teame, et vanakreeka keeles eksisteerinud daativ-käände on uuskreeka keeles peaaegu täielikult kadunud. Loogiline oleks eeldada, et iga sajandiga tuleb seda kirjanduses aina vähem, kuni see järk-järgult üldse kaob. Hiljutised uuringud on aga näidanud, et daatiivi käänet kasutatakse Bütsantsi kõrgkirjanduses palju sagedamini kui klassikalise antiikaja kirjanduses. Aga just see sageduse tõus räägibki normi lõdvenemisest! Kinnisidee ühe või teise vormi kasutamisel räägib teie suutmatusest seda õigesti kasutada mitte vähem kui selle täielikust puudumisest teie kõnes.
Samal ajal võttis elav keeleline element oma osa. Saame teada, kuidas kõnekeel muutus tänu käsikirjaliste kopeerijate vigadele, mittekirjanduslikele pealdistele ja nn rahvakeelsele kirjandusele. Mõiste “rahvakeelne” pole juhuslik: see kirjeldab meid huvitavat nähtust palju paremini kui tuttavam “rahvas”, kuna Konstantinoopoli eliidi ringkondades loodud monumentides kasutati sageli lihtsa linnakeelse kõnekeele elemente. Tõeliseks kirjandusmoeks sai see 12. sajandil, kui samad autorid võisid töötada mitmes registris, pakkudes täna lugejale peent, Pööningust peaaegu eristamatut proosat, homme aga peaaegu riime.
Diglossia ehk kakskeelsus tõi kaasa ka teise tüüpiliselt bütsantsi nähtuse - metafraseerimise ehk transkriptsiooni, ümberjutustuse pooleks koos tõlkega, allika sisu esitamise uute sõnadega koos stiiliregistri vähenemise või suurenemisega. Veelgi enam, nihe võib toimuda nii keerukuse (pretensioonikas süntaks, viimistletud kõnekujundid, iidsed vihjed ja tsitaadid) kui ka keele lihtsustamise liinil. Ühtegi teost ei peetud puutumatuks, isegi Bütsantsi pühade tekstide keelel ei olnud püha staatust: evangeeliumi võis ümber kirjutada teises stiilivõtmes (nagu tegi seda näiteks juba mainitud Panopolitani Nonn) - ja see ei toonud autori pähe kurbust. Tuli oodata 1901. aastani, mil evangeeliumide tõlkimine uuskreeka kõnekeelde (tegelikult sama metafraas) tõi keeleuuenduse vastased ja kaitsjad tänavatele ning tõi kaasa kümneid ohvreid. Selles mõttes olid nördinud rahvahulgad, kes kaitsesid “esivanemate keelt” ja nõudsid tõlkija Alexandros Pallise vastu kättemaksu, Bütsantsi kultuurist palju kaugemal, mitte ainult kui nad sooviksid, vaid ka Pallist ise.
5. Bütsantsis olid ikonoklastid – ja see on kohutav mõistatus
Ikonoklastid Grammatik Johannes ja Silea piiskop Anthony. Hludovi psalter. Bütsants, umbes 850. Psalmi 68 miniatuur, 2. salm: "Nad andsid mulle sapi süüa ja janu korral andsid nad mulle juua äädikat." Kristuse ikooni lubjaga katvate ikonoklastide tegevust võrreldakse ristilöömisega Kolgatal. Parempoolne sõdalane toob Kristusele äädikaga käsna. Mäe jalamil – John Grammatik ja Silea piiskop Anthony. rijksmuseumamsterdam.blogspot.ru Ikonoklasm on Bütsantsi ajaloo kõige kuulsam periood laiale publikule ja kõige salapärasem isegi spetsialistide jaoks. Selle jälje sügavusest, mille ta Euroopa kultuurimällu jättis, annab tunnistust võimalus, näiteks aastal inglise keel kasutage sõna ikonoklast ("ikonoklast") väljaspool ajaloolist konteksti ajatus tähenduses "mässuline, sihtasutuste õõnestaja".
Sündmusliin on selline. 7. ja 8. sajandi vahetuseks oli religioossete kujundite kummardamise teooria praktikast lootusetult maha jäänud. 7. sajandi keskpaiga araablaste vallutused viisid impeeriumi sügavasse kultuurikriisi, mis omakorda tõi kaasa apokalüptiliste meeleolude kasvu, ebausu paljunemise ja ikooni austamise korratute vormide tõusu, mis mõnikord oli eristamatu ikooni austamisest. maagilised tavad. Püha Artemy näoga sulanud pitseri purjus vaha ravis pühakute imede kogude järgi songa ning pühad Cosmas ja Damian ravisid kannatava naise, käskides tal juua, segades veega, fresko krohvi. oma pildiga.
Selline ikoonide austamine, mis ei saanud filosoofilist ja teoloogilist põhjendust, tekitas tõrjumist mõne vaimuliku seas, kes nägid selles paganluse märke. Keiser Leo III Isauri (717–741), sattudes keerulisse poliitilisse olukorda, kasutas seda rahulolematust uue konsolideeriva ideoloogia loomiseks. Esimesed ikonoklastilised sammud pärinevad aastatest 726-730, kuid nii ikonoklastilise dogma teoloogiline õigustamine kui ka täieõiguslikud repressioonid teisitimõtlejate vastu toimusid kõige vastikum Bütsantsi keisri - Constantine V Copronymuse (Gnoemeny) (741-775) ajal. ).
754. aasta ikonoklastiline kirikukogu viis oikumeenilise staatuse nõudes vaidluse uuele tasemele: nüüdsest ei räägitud võitlusest ebausuga ja Vana Testamendi keelu “Ära tee endale iidolit” täitmine. vaid Kristuse hüpostaasist. Kas Teda saab pidada pildiliseks, kui Tema jumalik olemus on "kirjeldamatu"? "Kristoloogiline dilemma" oli järgmine: ikonoodid on süüdi kas ikoonidele ainult Kristuse liha jäljendamises ilma Tema jumalikkuseta (nestorianism) või Kristuse jumalikkuse piiramises Tema kujutatud liha kirjeldamise kaudu (monofüsiitlus).
Ent juba 787. aastal pidas keisrinna Irina Nikaias uue kirikukogu, millest osavõtjad sõnastasid ikooni austamise dogma vastusena ikonoklasmi dogmale, pakkudes seeläbi täisväärtuslikku teoloogilist alust seni reguleerimata praktikatele. Intellektuaalne läbimurre oli esiteks "ametliku" ja "suhtelise" jumalateenistuse eraldamine: esimest saab anda ainult Jumalale, teisega aga "pildile antud au läheb tagasi prototüübile" (Basiliuse sõnad). Suur, millest sai ikonoodide tõeline moto). Teiseks pakuti välja homonüümiateooria, see tähendab sama nimi, mis eemaldas kujutise ja kujutatava portree sarnasuse probleemi: Kristuse ikooni tunnistati selliseks mitte tunnuste sarnasuse, vaid nime õigekiri – nime panemise toiming.
Patriarh Nikeforos. Miniatuur Caesarea Theodore psalterist. 1066 Briti raamatukogu juhatus. Kõik õigused kaitstud / Bridgemani pildid / Fotodom Aastal 815 pöördus keiser Leo V Armeenia taas ikonoklastilise poliitika poole, lootes sel viisil ehitada pärimisliini eelmise sajandi edukaima ja armastatuima armee valitseja Constantinus V poole. Niinimetatud teine ikonoklasm toob kaasa nii uue repressioonide ringi kui ka teoloogilise mõtte uue tõusu. Ikonoklastiline ajastu lõpeb aastal 843, mil ikonoklasm mõistetakse lõpuks hukka kui ketserlus. Kuid tema kummitus kummitas bütsantslasi kuni 1453. aastani: sajandeid süüdistasid kõigis kirikuvaidlustes osalejad kõige keerukamat retoorikat kasutades üksteist varjatud ikonoklasmis ja see süüdistus oli tõsisem kui süüdistus mis tahes muus ketserluses.
Näib, et kõik on üsna lihtne ja selge. Aga niipea, kui me üritame seda üldist skeemi kuidagi selgeks teha, osutuvad meie konstruktsioonid väga ebakindlaks.
Peamine raskus seisneb allikate seisundis. Tekstid, tänu millele me teame esimesest ikonoklasmist, on kirjutatud palju hiljem ja ikonoodide abil. 9. sajandi 40ndatel viidi läbi täiemahuline programm ikonoklasmi ajaloo kirjutamiseks ikoonikummardajate positsioonidelt. Selle tulemusena on vaidluse ajalugu täielikult moonutatud: ikonoklastide kirjutised on kättesaadavad vaid tendentslikes valikutes ning tekstianalüüs näitab, et näiliselt Constantinus V õpetuste ümberlükkamiseks loodud ikonoodide teoseid ei saanudki kirjutada. enne 8. sajandi lõppu. Ikoonide kummardajate ülesandeks oli pöörata meie kirjeldatud ajalugu pahupidi, luua traditsiooni illusioon: näidata, et ikoonide austamine (ja mitte spontaanne, vaid tähendusrikas!) on kirikus olemas olnud juba apostellikust ajast. korda ja ikonoklasm on lihtsalt uuendus (sõna καινοτομία - kreeka keeles "uuendus" - kõige vihatum sõna iga bütsantsi kohta) ja tahtlikult kristlusevastane. Ikonoklastid ei esinenud mitte võitlejatena kristluse puhastamise eest paganlusest, vaid kui "kristlaste süüdistajad" - see sõna hakkas viitama konkreetselt ja eranditult ikonoklastidele. Ikonoklastilise vaidluse osapoolteks osutusid mitte kristlased, kes tõlgendavad sama õpetust erinevalt, vaid kristlased ja mingi nende suhtes vaenulik väline jõud.
Poleemiliste võtete arsenal, mida neis tekstides vaenlase halvustamiseks kasutati, oli väga suur. Legende loodi ikonoklastide vihkamisest hariduse vastu, näiteks Konstantinoopoli kunagise ülikooli põletamisest Leo III poolt ning paganlikes riitustes ja inimohvrites osalemisest, Jumalaema vihkamisest ja kahtlustest jumalikus olemuses. Kristusest omistati Constantinus V-le. Kui sellised müüdid tunduvad lihtsad ja kummutati juba ammu, jäävad teised tänapäevani teadusliku arutelu keskmesse. Näiteks õnnestus alles üsna hiljuti kindlaks teha, et 766. aastal märtrina ülistatud Stefan Uue vastu toime pandud julm veresaun ei olnud seotud mitte niivõrd tema kompromissitu ikoonikummardaja positsiooniga, nagu elu väidab, vaid tema lähedus Constantinus V. poliitiliste vastaste vandenõule vaidleb põhiküsimuste üle: milline on islami mõju roll ikonoklasmi tekkes? milline oli ikonoklastide tõeline suhtumine pühakute kultusse ja nende säilmetesse?
Isegi keel, mida me kasutame, et rääkida ikonoklasmist, on vallutajate keel. Sõna "ikonoklast" ei ole enesemääratlus, vaid ründav poleemiline silt, mille on välja mõelnud ja rakendanud vastased. Ükski "ikonoklast" ei nõustuks sellise nimetusega, lihtsalt sellepärast, et kreeka sõnal εἰκών on palju rohkem tähendusi kui venekeelsel "ikoonil". See on mis tahes kujutis, sealhulgas mittemateriaalne, mis tähendab, et kellegi ikonoklastiks nimetamine tähendab, et ta võitleb ideega, et Jumal Poeg on Jumal-Isa kuju ja inimene on Jumala kuju, ja Vana Testamendi sündmused kui Uue Testamendi sündmuste prototüübid jne. Veelgi enam, ikonoklastid ise väitsid, et nad kaitsevad tõelist Kristuse kuju – armulauaande, samas kui nende vastased nimetavad kujutist, tegelikult seda ei ole. selline, aga see on vaid pilt.
Lõpuks lüüa nende õpetus, seda nimetataks praegu õigeusklikuks, ja me nimetaksime nende vastaste õpetust põlglikult ikoonikummardamiseks ja räägiksime mitte ikonoklastilisest, vaid ikoonikummardamise perioodist Bütsantsis. Kui see aga nii oleks, oleks idakristluse kogu järgnev ajalugu ja visuaalne esteetika olnud teistsugune.
6. Läänele ei meeldinud Bütsants kunagi
Kuigi kaubanduslikud, usulised ja diplomaatilised kontaktid Bütsantsi ja Lääne-Euroopa riikide vahel jätkusid läbi keskaja, on nendevahelisest tegelikust koostööst või üksteisemõistmisest raske rääkida. 5. sajandi lõpus lagunes Lääne-Rooma impeerium barbaarseteks riikideks ja "romaansuse" traditsioon läänes katkes, kuid idas säilis. Saksamaa uued läänedünastiad soovisid mõne sajandi jooksul taastada oma võimu järjepidevuse Rooma impeeriumiga ja sõlmisid selleks dünastiaabielud Bütsantsi printsessidega. Karl Suure õukond võistles Bütsantsiga – seda on näha arhitektuuris ja kunstis. Karli keiserlikud nõuded aga suurendasid pigem arusaamatust ida ja lääne vahel: Karolingide renessansi kultuur soovis näha end Rooma ainsa legitiimse pärijana.
Ristisõdijad ründavad Konstantinoopolit. Miniatuur Geoffroy de Villehardouini kroonikast "Konstantinoopoli vallutamine". Umbes aastal 1330 oli Villardouin üks kampaania juhte. Bibliothèque Nationale de France 10. sajandiks tõkestasid barbarite hõimud maismaateed Konstantinoopolist Põhja-Itaaliasse läbi Balkani ja piki Doonau. Ainus tee oli meri, mis vähendas suhtlemisvõimalusi ja raskendas kultuurivahetust. Idaks ja lääneks jagunemisest on saanud füüsiline reaalsus. Ideoloogiline lõhe ida ja lääne vahel, mida kogu keskajal õhutasid teoloogilised vaidlused, süvenes ristisõdade ajal. 1204. aastal Konstantinoopoli hõivamisega lõppenud neljanda ristisõja korraldaja paavst Innocentius III kuulutas avalikult Rooma kiriku ülimuslikkust kõigi ülejäänute ees, viidates jumalikule kehtestamisele.
Selle tulemusena selgus, et bütsantslased ja Euroopa elanikud teadsid üksteisest vähe, kuid olid üksteise suhtes ebasõbralikud. 14. sajandil kritiseeris lääs Bütsantsi vaimulike kõlvatust ja omistas sellele islami edu. Näiteks uskus Dante, et sultan Saladin oleks võinud pöörduda kristlusse (ja asetada ta oma jumalikus komöödias isegi umbusse, mis on eriline koht vooruslikele mittekristlastele), kuid ta ei teinud seda Bütsantsi kristluse ebaatraktiivse tõttu. Lääneriikides ei osanud Dante ajal peaaegu keegi kreeka keelt. Samal ajal õppisid Bütsantsi haritlased ladina keelt ainult Aquino Thomase tõlkimiseks ega kuulnud Dantest midagi. Olukord muutus 15. sajandil pärast Türgi sissetungi ja Konstantinoopoli langemist, kui Bütsantsi kultuur hakkas koos türklaste eest põgenenud Bütsantsi õpetlastega Euroopasse tungima. Kreeklased tõid endaga kaasa palju antiikteoste käsikirju ja humanistid said kreeka antiiki uurida originaalide, mitte Rooma kirjanduse ja väheste läänes tuntud ladinakeelsete tõlgete põhjal.
Kuid renessansiaja õpetlasi ja haritlasi huvitas klassikaline antiik, mitte ühiskond, mis seda säilitas. Lisaks olid peamiselt läände põgenenud intellektuaalid, kes suhtusid negatiivselt kloostri- ja Õigeusu teoloogia tolle aja ja need, kes tundsid kaasa Rooma kirikule; nende vastased, Gregory Palamase pooldajad, vastupidi, arvasid, et parem on proovida türklastega läbi rääkida kui paavstilt abi otsida. Seetõttu tajuti Bütsantsi tsivilisatsiooni jätkuvalt negatiivses valguses. Kui iidsed kreeklased ja roomlased olid "omad", siis Bütsantsi kuvand fikseeriti Euroopa kultuuris idamaise ja eksootilise, mõnikord atraktiivse, kuid sagedamini vaenuliku ja võõrana Euroopa mõistuse ja progressi ideaalidele.
Euroopa valgustusajastu häbimärgistas Bütsantsi täielikult. Prantsuse valgustajad Montesquieu ja Voltaire seostasid seda despotismi, luksuse, uhkete tseremooniate, ebausu, moraalse allakäigu, tsivilisatsiooni allakäigu ja kultuurilise steriilsusega. Voltaire’i sõnul on Bütsantsi ajalugu "suuresõnaliste fraaside ja imede kirjelduste vääritu kogum", mis teotab inimmõistust. Montesquieu näeb Konstantinoopoli langemise peamist põhjust religiooni hävitavas ja läbivas mõjus ühiskonnale ja võimule. Eriti agressiivselt räägib ta Bütsantsi mungalusest ja vaimulikkonnast, ikoonide austamisest, aga ka teoloogilisest poleemikast:
Kreeklased – suured jutumehed, suured väitlejad, loomult sofistid – astusid pidevalt usuvaidlustesse. Kuna munkadel oli õukonnas suur mõju, mis selle korrumpeerumisel nõrgenes, selgus, et mungad ja õukond rikkusid teineteist ja kurjus nakatas mõlemat. Selle tulemusel neelus kogu keisrite tähelepanu esmalt rahunemisele, seejärel teoloogiliste vaidluste õhutamisele, mille puhul märgati, et mida tulisemaks muutusid, seda tühisemaks oli põhjus, mis neid põhjustas.
Nii sai Bütsants osaks barbaarse pimeda ida kuvandist, kuhu paradoksaalselt kuulusid ka Bütsantsi impeeriumi peamised vaenlased – moslemid. Orientalistlikus mudelis vastandas Bütsants liberaalsele ja ratsionaalsele Euroopa ühiskonnale, mis oli üles ehitatud Vana-Kreeka ja Rooma ideaalidele. Selle mudeli aluseks on näiteks Bütsantsi õukonna kirjeldused Gustave Flauberti draamas "Püha Antoniuse kiusatus".
“Kuningas pühib varrukaga näolt lõhnaaineid. Ta sööb pühadest anumatest, siis lõhub need; ja mõttes loeb ta oma laevu, vägesid ja rahvaid. Nüüd võtab ta kapriisist oma palee ja põletab koos kõigi külalistega. Ta mõtleb taastada Paabeli torn ja kukutada Kõigekõrgema troonilt. Antony loeb kaugelt otsaesisele kõik oma mõtted. Nad võtavad ta enda valdusesse ja temast saab Nebukadnetsar."
Bütsantsi mütoloogiline vaade pole ajalooteaduses veel täielikult ületatud. Loomulikult ei saanud juttugi olla ühestki Bütsantsi ajaloo moraalsest eeskujust noorte kasvatamisel. Koolide õppekavad põhinesid Kreeka ja Rooma klassikalise antiigi näidistel ning Bütsantsi kultuur jäeti neist välja. Venemaal järgisid teadus ja haridus lääne mustreid. 19. sajandil puhkes läänlaste ja slavofiilide vahel vaidlus Bütsantsi rolli üle Venemaa ajaloos. Peter Tšaadajev, järgides Euroopa valgustustraditsiooni, kurtis kibedalt Venemaa Bütsantsi pärandi üle:
"Saatuse tahtel pöördusime moraaliõpetuse poole, mis pidi meid harima, rikutud Bütsantsi, nende rahvaste sügava põlguse teema poole."
Bütsantsi ideoloog Konstantin Leontjev Konstantin Leontjev(1831-1891) - diplomaat, kirjanik, filosoof. 1875. aastal ilmus tema teos “Bütsants ja slaavlus”, milles ta väitis, et “bütsantsus” on tsivilisatsioon või kultuur, mille “üldidee” koosneb mitmest komponendist: autokraatia, kristlus (erinevalt läänelikust, “alates). ketserlused ja lõhenemised), pettumus kõiges maises, "maise inimese isiksuse ülimalt liialdatud kontseptsiooni puudumine", rahvaste üldise heaolu lootuse tagasilükkamine, mõnede esteetiliste ideede totaalsus jne. Kuna täisslavism ei ole üldse tsivilisatsioon ega kultuur ja Euroopa tsivilisatsioon hakkab lõppema, vajab Venemaa – mis pärandas Bütsantsist peaaegu kõik – õitsenguks bütsantslust. osutas Bütsantsi stereotüüpsele ideele, mis on välja kujunenud koolihariduse ja Venemaa teaduse sõltumatuse puudumise tõttu:
"Bütsants näib olevat midagi kuiva, igavat, preesterlikku ja mitte ainult igavat, vaid isegi midagi haletsusväärset ja alatut."
7. Aastal 1453 langes Konstantinoopol – kuid Bütsants ei surnud
Sultan Mehmed II vallutaja. Miniatuur Topkapı palee kollektsioonist. Istanbul, 15. sajandi lõpp Wikimedia Commons 1935. aastal ilmus Rumeenia ajaloolase Nicolae Iorga raamat "Bütsants pärast Bütsantsi" – ja selle pealkiri kehtestas end Bütsantsi kultuuri elu tähistusena pärast impeeriumi langemist 1453. aastal. Bütsantsi elu ja institutsioonid ei kadunud üleöö. Need säilisid tänu Bütsantsi emigrantidele, kes põgenesid Lääne-Euroopasse, Konstantinoopoli endasse, isegi türklaste võimu all, aga ka "Bütsantsi ühisuse" riikides, nagu Briti ajaloolane Dmitri Obolenski nimetas Ida-Euroopa keskaegseid kultuure. olid otseselt Bütsantsi mõjutatud – Tšehhi, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, Serbia, Venemaa. Selles rahvusüleses ühtsuses osalejad säilitasid Bütsantsi religioonipärandi, Rooma õiguse normid, kirjanduse ja kunsti standardid.
Impeeriumi viimase saja aasta jooksul aitasid õigeusu rahvaste ja Bütsantsi vaheliste sidemete uuendamisele ühelt poolt kaasa kaks tegurit - Palaiologode kultuuriline elavnemine ja Palamiitide vaidlused, teiselt poolt. , Bütsantsi kultuuri leviku uuele hooga eelkõige liturgiliste tekstide ja kloostrikirjanduse kaudu. XIV sajandil jõudsid Bütsantsi ideed, tekstid ja isegi nende autorid slaavi maailma läbi Bulgaaria impeeriumi pealinna Tarnovo linna; eelkõige kahekordistus Venemaal saadaolevate bütsantsi teoste arv tänu bulgaariakeelsetele tõlgetele.
Lisaks tunnustas Ottomani impeerium ametlikult Konstantinoopoli patriarhi: õigeusu hirsi (või kogukonna) juhina jätkas ta kiriku juhtimist, mille jurisdiktsiooni alla jäid nii Venemaa kui ka õigeusklikud Balkani rahvad. Lõpuks säilitasid Doonau vürstiriikide Valahhia ja Moldaavia valitsejad isegi pärast sultani alamateks saamist kristliku riikluse ning pidasid end Bütsantsi impeeriumi kultuurilisteks ja poliitilisteks pärijateks. Nad jätkasid kuningliku õukonna tseremoonia, kreeka hariduse ja teoloogia traditsioone ning toetasid Konstantinoopoli kreeklaste eliiti fanarioote. Fanariootid- sõna otseses mõttes "Phanari elanikud", Konstantinoopoli kvartal, kus asus Kreeka patriarhi elukoht. Osmanite impeeriumi Kreeka eliiti kutsuti fanariootideks, kuna nad elasid valdavalt selles kvartalis..
Kreeka ülestõus 1821. Illustratsioon John Henry Wrighti raamatust A History of All Nations from Earliest Times. 1905 Interneti-arhiiv Iorga usub, et Bütsants Bütsantsi järel suri 1821. aasta ebaõnnestunud ülestõusu ajal türklaste vastu, mille korraldas fanariot Alexander Ypsilanti. Ypsilanti lipu ühel küljel oli kiri “Valuta see” ja keiser Constantinus Suure kujutis, kelle nime seostatakse Bütsantsi ajaloo algusega, ning teisel pool leegist uuesti sündinud fööniks, sümbol. Bütsantsi impeeriumi taaselustamisest. Ülestõus purustati, Konstantinoopoli patriarh hukati ja Bütsantsi impeeriumi ideoloogia lahustus seejärel kreeka natsionalismiks.
kuulub indoeuroopa hulka. Kagu territooriumil välja kujunenud keelte perekond. Euroopa (või teiste t. sp. järgi M. Aasia) etniliste protsesside tulemusena u. VI-V aastatuhat eKr See on indoeurooplaste seas erilisel kohal. keeled, alates G. I. kirjalikust ajaloost. pärineb enam kui 3,5 tuhande aasta tagusest ajast (15.-14. sajandist eKr) ja on ainulaadne nähtus, mis võimaldab jälgida selle keele- ja kultuuritraditsioonide pidevat arengut. See asjaolu aitas kaasa G. Ya stabiilsuse säilimisele, mõjutas peamisi eurooplasi. keeli, eriti slaavi ja ka Kristuse keeltes. Ida. Kreeka keel on Kristuse põhikeel. tekstid.
G. I ajalugu.
tinglikult jagatud 3 põhiperioodiks: proto-kreeka. keel, vanakreeka keel Vana-Kreeka keel, keskaja keel. Bütsants, mida mõnikord nimetatakse ka kesk- ja uuskreeka keeleks. kaasaegne keel Kreeka.
Selle periodiseeringu raames võib välja pakkuda järgmise murdosalisema jaotuse: 1) proto-kreeka. keel III - ser. II aastatuhandel eKr; 2) vanakreeka keel. keel: Mükeene Kreeka (Mycenaean Business Koine) - XV-XII sajand. eKr, prepolise periood (rekonstrueerimine) - XI-IX sajand. eKr, antiikpolis Kreeka (polüdialektiline riik) - VIII - kon. 4. sajand eKr, "Aleksandri" Koine (iidsete murrete langus) - III-I sajand. eKr; 3) G. I. hellenistlik-rooma. periood (attiseeriva lit. keele ja mitmevariantse kõne- ja argikõne vastandus) - I-IV saj. R. H. järgi; 4) keskaegne. G. I.; 5) Bütsantsi keel V - ser. XV sajand; 6) Osmanite ikke ajastu keel - kon. XV – algus. XVIII sajand; 7) uuskreeka keel. keel alates 18. sajandist.
Keeleteaduslikust vaatenurgast lähtudes G. Ya arengus olulist rolli mänginud keele 2 funktsionaalse vormi (lit. ja kõnekeelne-argipäev) arengu ja suhete spetsiifikat arvesse võttes, on keele perioodiseerimine. selle ajalugu põhineb 3 keelekompleksi eraldamisel: vanakreeka keel. keel (suulises kõnes kuni 4.-3. sajandini eKr), mis sisaldab nii territoriaalseid kui ka kirjanduslikult töödeldud dialekte; hellenistlik koine, mis arenes välja Aleksander Suure ja tema järglaste ajal ning arenes juba 1. aastatuhandel e.m.a uuskreeka keeleks; tegelikult kaasaegne kreeka keel. keel demootilises vormis pärast 10. sajandit. R. Kh järgi sellisena bütsantsi ehk keskkreeka keelt, mis grammatiliselt struktuurilt erines nimetatud keelekompleksidest, ei eksisteerinud.
G.I eraldamine. vana-, kesk- ja uuskreeka keeles. omab eeskätt ajaloolist ja poliitilist, mitte ajaloolist ja keelelist tähendust (Beletsky A. A. Bütsantsi ajastu kreeka keele probleemid // Antiikkultuur ja kaasaegne teadus. M., 1985. Lk 189-193). Tegelikust positsioonist keele ajalugu G. Ya. eriline osariik, millel ei olnud analoogi teistes keeltes, on selle areng Bütsantsiks. ajastu, mil lisaks säilinud ja vastloodud vanakreekakeelsetele tekstidele. selles sisalduvad keeled olid omavahel tihedalt põimunud ja ühes tekstis vahetult külgnesid vanakreeka keele tunnused. perioodi (homerose vormidest ja sõnavarast kuni R. Kh. järgi esimeste sajandite G. I. variantideni) ja uusi jooni, mis hakkasid kujunema juba enne R. Kh. ja kujunesid süsteemiks juba uuskreeka keeles. keel.
G. I esinemine.
kreeka keele osakond (Kreeka) algmurded ülejäänud indoeurooplastelt. viitab ligikaudu 3. aastatuhandele eKr.3. ja 2. aastatuhande vahetusel eKr proto-kreeka. hõimud ilmusid Balkani poolsaarele, levides ilmselt kahes suunas. Lõunast Balkani poolsaar ja lähedalasuvad saared, kus mitteindoeurooplased on pikka aega elanud. ja indoeuroopa ahhaiadega asustatud hõimud, hiljem tulid põhjast hõimud, mis ühinesid "Doriani" nime all. Kreeta saarel asuv kõrgelt arenenud tsivilisatsioon oli mitteindoeuroopa keskmes, see mõjutas ahhailaste kultuuri, kes laenasid oma silbikirja kreetalastelt (mille tulemuseks oli “täht A”, mida pole siiani dešifreeritud , ja hiljem, dešifreerituna, "täht B"), poliitiline organisatsioon, käsitöö ja kunsti algus.
Mükeene või Kreeta-Mükeene kultuur on kõige arenenum XIII-XI sajandil. eKr Ahhaia osariik-va. Kreeta-Mükeene tekstid vooderdatud savitahvlitel (“lineaarne” kiri) annavad põhjust pidada seda aega Kreeka ajaloo alguseks.
Kreeka murrete kujunemine
In con. II aastatuhandel eKr toimus Euroopas ja Balkani põhjaosas elanud hõimude ränne. Osa Balkani põhjaosa asustanud hõimudest tormas lõunasse. Nende hulgas olid dooriad, kes olid kultuuriliselt madalamal tasemel kui ahhaialased. Dooria invasiooni ja võib-olla mõne looduskatastroofi tagajärjel suri ahhaia kultuur peaaegu täielikult. XII-IX sajandil. eKr kreeka idaosas. maailmas arenenud joonia dialektid Väike-Aasia rannikul, Egeuse mere saarestiku saarte osadel ja Atikal. Atika murre iseseisvus peagi. Kesk ja osaliselt ida. hõimud olid Lipari murrete kandjad (Lesbose saar, külgnev M. Aasia rannik, samuti Balkanil Tessaalia, Boiootia). Eraldi rühma moodustasid Peloponnesose dooria murded ja neile lähedased loodepoolsed murded. Hellase osad. Kõik need murded mängisid kreeka keele kujunemisel suurt rolli. kirjandust.
Arhailine ja klassikaline periood
8. sajandil eKr Väike-Aasia ranniku enim arenenud keskosas, asustatud peamiselt joonialastega, vundamentide teke lit. keel, arenes välja kreeka keel. mittefolkloorne eepos. Selle peamisteks monumentideks on eepilised poeemid "Ilias" ja "Odüsseia", mille autorlust on antiikajast saadik Homerosele omistatud. Need teosed on rahvaluule ja autorikirjanduse piiril, nii et VIII saj. eKr peetakse kreeka keele alguse ajaks. liitrit. Kiire majanduslik ja kultuuriline areng tekitas vajaduse kirjutamise järele ja see laenati semiitidelt. rahvad. VII-VI sajandil. eKr seoses kreeka keele arenguga. klassikaline kirjandus arendas välja kreeka keele žanri-murdelise eristuse. kirjandust.
Ateena tõus kreeka-pärsia keele tulemusel. sõjad (500–449 eKr) tõid kaasa Atika murde prestiiži tõusu. Sellele aitas kaasa ka verbaalse loovuse õitseng Ateenas, filosoofiliste koolkondade teke, oratooriumi tõus. V-IV sajandil. eKr keel lit. teosed jõudsid kõrge aste stilistiline töötlus, kogu attika murde tähtsusega kirjanduskeele jaoks, joonia lit. vormid, mis viisid järk-järgult attika-iooni keele ühisvariandi - koine (kreeka keelest κοινὴ διάλεκτος - üldkeel) loomiseni kõnekeeles ja lit. vormid.
Hellenismi ja Rooma periood
Alates con. 4. sajand eKr, hellenistlikul ajastul (vt Vana-Kreeka), G. I. ja selle edasist arengut mõjutas suuresti kirjaliku ja suulise kõne suhete muutumine. Kui poliise elu nõudis suulise kõne arendamist, siis poliitilisi ja kultuurilisi kontakte Aleksander Suure ja tema järglaste impeeriumi tohutul territooriumil ei saanud läbi viia ilma kirjakeele ulatust laiendamata, see protsess tõi kaasa hariduse ümberkorraldamise. ja valgustuse muutus. žanrid. Sellest ajast alates on suuline kõne ja kirjalik lit. keel arenes vastupidises suunas. Suulises kõnes ilmus arvukalt kohalikke variante, segati murdevorme ja tekkis teatav keskmine kõnekeel, mis oli mõistetav kogu kreeka ruumis. rahu. See kreeka versioon keel kreeka keeles Teadus sai nime "Alexandrian (th) Koine", vene keeles - "Koine". Kirjalikus lit. proosakeeles, toimus 5.-4. sajandi klassikalise Atika normi teadlik konserveerimine. eKr ja Joonia-Atika variant lit. pettuskeel. IV-III sajand. eKr, mis mõjutas edasist ajalugu G. i.
II sajandil. eKr kreeka keel. osariigid läksid Rooma võimu alla. Rooma. kultuur arenes tugeva kreeka ajal. mõju, aga kreeklasi mõjutas ka lat. keel, millest sai riik. Hellase keel (sellest ajast Rooma impeeriumi osa). 1.-4.sajand R. Kh. järgi määratlevad nad seda kui rooma ehk hellenistlik-rooma perioodi kreeka keele arengus. kultuur. Reaktsioon kreeka keele latinaliseerimisele. poliitika oli kreeklaste "taaselustamine". mõju teisel sajandil. R. Kh järgi, mis kajastus eelkõige keele saatuses: norm lit. keelest sai taas 5.–4. sajandi attika proosa keel. eKr See on arhailine suundumus G. I ajaloos. nimetatakse "attikaks". Atikistid takistasid tungimist Liti. uue sõnavara keel, mitteklassikalised grammatilised vormid, taastatud kasutusest välja läinud vormid - kõik see aitas palju kaasa sellele, et suuline kõne ja kirjalik lit. keel lahknes veelgi kasutusvormides. See olukord on tüüpiline kogu G. I. ajaloole. kuni tänapäevani osariigid.
Bütsantsi periood
Bütsantsi poliitiline ajalugu algab tinglikult aastast 330 – Rooma (Roma) impeeriumi uue pealinna – K-välja – asutamisest (vt Bütsantsi impeerium). Bütsantsi keelelise olukorra eripära seisnes kirjalikus kõnes algul eranditult ja seejärel vähemal määral liti normide säilitamises. Atika perioodi keel ehk hellenistlik lit. koine. Koos selle vormiga valgustatakse. keel, kõnekeel arenes edasi (uuskreeka keele alus), mis vaevalt võitis keelelise suhtluse kõrgemaid sfääre. Kirjaliku ja suulise keele kasvav erinevus on iseloomulik peaaegu kogu Bütsantsi tuhandeaastasele eksisteerimise perioodile.
Pärast kreeklaste vallutamist maa 15. sajandil. Osmanite võimud toetasid kreeklasi vaid minimaalselt. kultuur, mis on vajalik kultuuriliste ja poliitiliste sidemete loomiseks Euroopaga. Sel ajal on Osmani impeeriumi kreekakeelse elanikkonna jaoks antiikkultuur ja vanakreeka keel. keelest sai rahvusliku vaimu kehastus, nende uurimine ja propaganda oli jätkuvalt hariduse aluseks. Sarnane arhaiseeriv tendents valitses pärast kreeklaste vabastamist turnee alt. ike 1821. aastal ja kestis üle sajandi.
Vanakreeka keele ja kirjanduskeele murdejaotus
Klassikaperioodi murded
G. i. arhailine ja klassikaline aeg (VIII-IV saj eKr) oli polümurre. Paralleelselt paljude arenguga territoriaalsetest murretest arenesid välja ka üldisemad, ehkki kohalikud keelevormid, koine murded. Neil oli vähemalt 2 varianti: kõnekeelne ja igapäevane ning mingil määral stilistiliselt töödeldud, kasutusel ärikeeles (selle tunnused kajastusid pealdistes) ja lit. teosed, kus järk-järgult tekkis teatud traditsioon: teatud lit. žanr peab vastama teatud murdevariandile lit. koine.
Klassikaliseks perioodiks (V-IV sajand eKr) kujunes Peloponnesose ja Veli aladel mitmepolise ja mitme struktuuriga Kreeka maailma eri piirkondades dooria koine. Kreeka, Aeolian Koine kolmapäeval Kreeka, Joonia koine Väike-Aasia piirkondades. Peaosa mängis sel ajal pööning Koine. Koine murded erinesid peamiselt foneetiliste tunnuste poolest. Grammatilisi erinevusi (lõpude näol) palju ei olnud.
Dorian koine
Loode murded Balkan, suurem osa Peloponnesosest ja Vel. Kreeka paljude jaoks foneetilised ja grammatilised tunnused on ühendatud ühte rühma, mida tavaliselt nimetatakse dooriaks. Need dialektid säilitasid G. Ya. arhailised jooned, seetõttu on tegemist just kreeka keele dooria vormidega. sõnu kasutatakse kõige sagedamini indoeuroopa keele võrdlemisel. keeled. Dorian Liti kohta. Koine saab hinnata riigikeele järgi. pealdised ja näiteks luuletajate teosed. Alkman Spartast (7. sajand eKr). Näiteid dooria dialekti kasutamisest Kristuses. kirjandust pole palju (Kürenee Sinesius, 5. sajand).
Lipari koine
Lipari murrete rühma kuulub selle mõiste laia tõlgenduse korral 3 külvi. murre (Thessalia, Boiootia ja Väike-Aasia ehk Lesbose) ja 2 lõuna (Arkaadia Peloponnesosel ja Küprosel). Kuid viimaseid eristatakse tavaliselt Arkaado-Küprose rühmaks. Valgus eooli murrete vorm on teada Lesbose poeetide Alcaeuse ja Sappho raidkirjadest ja teostest. Kristuses. kirjandus, see murre pole esindatud.
Joonia koine
Selle murde murded olid levinud M. Aasia rannikul ja saartel (Chios, Samos, Paros, Euboia jt), lõunapoolsetes poliitikates. Itaalia ja Must meri. Joonia murrete hulka kuulub ka sellest varakult eraldunud Atika murre. Joonia murrete stilistiliselt töödeldud vormid on tuntud eepiliste ja lüüriliste teoste (Mimnermuse luuletuste), raidkirjade ja Herodotose ajaloo põhjal. Joonia dialekti kajasid leidub peamiselt bütsantslaste töödes. ajaloolased Herodotose jäljendamise tulemusena.
Atika murre ja attika
Atika murre on joonia rühma varajane isoleeritud murre. Atika pealinna Ateena juhtiva positsiooni tõttu poliitilises ja kultuurilugu Hellas lit. klassikalisel perioodil (V-IV sajand eKr) mängis tavalise kreeka keele rolli attika murde variant. keel (koine) suhtluse kõrgemates sfäärides (religioon, kunst, teadus, kohus, sõjavägi). Juba III sajandist. eKr Aleksandrias, millest sai hellenistliku kultuuri keskus, hakati klassikalise perioodi Atika autorite teoseid pidama kanooniliseks, V-IV sajandi sõnavara ja grammatika. eKr soovitati normidena valgustada. keel. Seda suunda nimetati "attikaks". Enne algust 20. sajandil see kuulutati kreeka keele aluseks. keelekultuur, mis aitas kaasa Liti stabiilsusele. G. i.
Atika murde ajaloos eristatakse tinglikult 3 perioodi: vana pööning (VI - V sajandi algus eKr), klassikaline (V-IV sajand eKr), neoattika (alates IV sajandi lõpust eKr). X. ). Uusatika murre peegeldas kreeka keele üldise arengu tunnuseid: aktiivne käände ja konjugatsiooni tasandamise protsess vastavalt analoogia printsiibile jne. Neoattika murde põhijooned on aga selle lähenemine joonia murretele. (mõnel juhul arhailiste või tavapäraste kreeka vormide ümberkomponeerimine) ning joonia keele sõnavara ja sõnamoodustusmallide levitamine. Neid protsesse seostati ühise keelevariandi - hellenistliku (aleksandri) koine kujunemisega. Just sellele dialektile viitab G. I. ser. 3. sajand R. Kh järgi Aleksandrias tõlgiti heebrea keelest. VT raamatu keel (vt Art. Septuaginta), mis pani aluse esmalt hellenistlik-juudile ja seejärel varajasele Kristusele. liitrit.
Kreeka koine hellenistlikust perioodist (3. sajand eKr – 4. sajand pKr). Suured keelemuutused
Foneetika
Vokalismi süsteemis kadusid häälikute pikkuse ja lühiduse erinevused järk-järgult, II-III sajandil. R. Kh. järgi tõi see kaasa stressi tüübi muutumise – muusikaline dünaamiliseks; keerulist diftongisüsteemi hakati lihtsustama alates 5. sajandist. eKr, kui diftong ου oli monoftongiseeritud; kärpimine (involutsioon) gr. vokalism viis selleni, et häälikud ι ja η ning mõnes piirkonnas ka υ langesid häälduses [i] kokku (itacism või jotacism). 1. sajandiks eKr kadus 1. pika vokaaliga diftongides iota tähest täielikult. Hiljem võtsid selle kasutusele attikistid ja seejärel bütsantslased. grammatika – nagu tükike allkirja.
Konsonantismi süsteemis lihtsustati topeltkonsonandi ζ hääldust [z]-s ja järk-järgult moodustus opositsioon s / z; aspireeritud φ, χ, θ muutusid hääletuteks frikatiivideks; helilised β, γ, δ - häälelisteks frikatiivideks; tasandusid Atika murde häälikulised tunnused, kehtestati joonia vormid: -γν- > -ν-, -ρρ- > -ρσ-, -ττ- > -σσ-; moodustati uus peatuste seeria (nasaalne või mitte-nasaalne allofon); ilmusid palataliseeritud peatused (neid ei olnud kirjas konkreetselt märgitud); hilisemal perioodil oli seal afrikaat. Süntaktilise foneetika vallas on levinud eesliide ν sõna lõpus; elisionit ja krasist kasutati harva.
Morfoloogias, nimesüsteemis, toimus alamliikide joondus käändes -α, kadus II Attika kääne, suurimad muutused mõjutasid atemaatilist käänet. Selle anomaaliad asendati kas sünonüümidega või muudeti vastavalt levinuimatele tuletustüüpidele. Seal oli ühelt poolt III käände ning teiselt poolt I ja II saastumine. Vokatiiv on andnud teed nominatiivile ja kui seda kasutati, siis ilma interjektsioonita ὦ. Kahekordne arv kadus, daatiivi kääne kaotati järk-järgult. Lõpude ümberlagundamise tulemusena aluste kasuks järk-järgult kreeka keel. kääne tüvetüüpide kaupa muudeti käändeks grammatilise soo järgi (mees-, naise- ja keskmine kääne). Ebaregulaarsed võrdlusastmed joondati tavaliste tüübi järgi, omadussõnade ülivõrde astme sünteetiline tüüp asendati ülivõrde, moodustatud võrdlevast artikli lisamisega. Omadussõnad jagunesid 2 tüüpi: -ος, -α, -ον ja -υς, -(ε)ια, -υ. Arv "üks" hakkas toimima määramatu artiklina. 3. isiku refleksiivset asesõna hakati kasutama 1. ja 2. isikus.
Verbisüsteemis on muutunud nii verbaalsete kategooriate kui ka üksikvormide väljendusviisid. Samal ajal kasvasid analüütilised tendentsid verbivormi keeruka tähenduse selgemaks väljendamiseks. Tugevnenud on kalduvus moodustada vorme analoogia alusel; sellised vormid nagu "mina olen nägija" näisid väljendama pika ja lühiajalise oleviku vastandumist paralleelselt pika ja lühikese minevikuga. Segati I ja II aoristi, imperfekti ja aoristliku I lõpu ning verbivormid -αω ja -εω. Tegusõnad -οω-s said tegusõnadeks -ωνω-s. Algas deskriptiivse imperatiivi kasutamine 1. ja 3. isiku kohta; imperatiivi oleviku 2. isiku lõpp oli ühtne. pinges ja aorist.
Süntaksi alal kalduti väljendama eessõnade abil mitmesuguseid käändetähendusi; Absoluutsed (iseseisvad) infinitiivi- ja osalaused kadusid järk-järgult; vähendati eessõnadega käände varieeruvust; intensiivistus eessõnaga analüütiliste vormide kujunemise protsess, to-rukis asendas paljud teised. juhtum.
Koine sõnamoodustuses toimus liigivahetus. Nii et UT ja papüüruste keeles oli -ισκος, -ισκη palju uusi sõnu, ilmus suur hulk naiste jaoks mõeldud sõnu. lahke peal -η. Fraseerumine muutus eriti intensiivseks koines, millest sündis palju sõnu Uues Testamendis ja hilisemas keeles, nende jälgimine suurendas hiilguste sõnavara. keeled. Valg. Koine vormid säilitasid enamasti klassikalise perioodi sõnavara.
Koine Septuaginta ja NT
Keelelisest vaatenurgast. G. I tunnusjoon. OT seisneb selles, et see on kohanemine täiesti erineva süsteemi keelega ja samal ajal illustreerib G. Ya. labiilsust, peegeldades grammatilisi ja leksikaalseid semitisme. VT keel on kreeka keele olemuse kõige täpsem väljendus. koine. Labiilsus ja mitmekülgsus - iseloomulik ja G. i. NZ, mida võib defineerida kui kompleksset nähtust, mis esindab ajavahet kaanoni osade loomise ja kreeka keele mõju vahel. murded ja naaberkeeled, peamiselt aramea ja heebrea keel. Kuigi Uus-Meremaal on kõnekeel, millel on oma eripärad ja arengusuunad, on G. Ya. NT-d ei saa pidada tavakõne peegelduseks. UT tekstid on stiililt erinevad: jutlused, jutud, tähendamissõnad, kirjad jne, neis kasutatakse palju. retoorilised vahendid omane arenenud lit. keel. NT keel G. Ya ajaloos. tajutakse iseseisva vormina lit. keel nagu Homerosel.
Koine jäi Kristuse keeleks. liitrit kuni ser. 2. sajand Sellest ajast peale Kristus kirjanikud lähevad valdavalt üle „teadusliku” attikakeele variantidele, kuid koines kirjutati jätkuvalt selliseid teoseid nagu paterikonid, hingestatud lood, mõned pühakute elud jne. Koine OT ja NT alusel ning G. Ya. klassikalistele lähedasemad vormid. kuni IV-V sajandini. kujunes välja Kristuse keel. jumalateenistus, tory sai G. I stabiilsuse aluseks. nii keskajal kui ka uuel ajalooperioodil ning mida kasutatakse tänapäevani. aeg muutumatuks. Erinevalt katoliiklasest Lääs, kus lat. jumalateenistuse keel oli õigeusklikele üldrahvastikule kättesaamatu. Kreeka liturgilised tekstid on alati jäänud vähemalt osaliselt arusaadavaks.
Keskaegne G. i. (IV või VI-XV sajand).
Tolleaegses keelestruktuuris käisid kõik need protsessid, mille algus pandi hellenismi ajastule. Nende periodiseerimist on raske ette kujutada, kuna ajaliselt ühtivaid allikaid pole piisavalt.
Foneetikas jätkusid itakismi protsessid (peaaegu kõikjal hääldatakse η, ι, οι kui [i]), vokaali kitsenemine (vrd κώνωψ ja κουνούπι - sääsk), vokaalide kadumine, taandumine, süneesimise tagajärjel. ja diftongide lihtsustamine (θαῦμα ja θάμα - ime ); hääletute kaashäälikute dissimilatsioon (νύξ ja νύχτα - öö), kaashäälikute rühmade lihtsustamine, lõpu -ν ebastabiilsus. Morfoloogias unifitseeriti ja redutseeriti käändeid: 2 ja 3 käändelõpuga paradigmade loomine, datiivikäände järkjärguline kadumine. Verbisüsteemis kalduti klassikalise aja hargnenud vormide süsteemi “voltima”: kadusid optatiiv ja infinitiiv, konjunktiivi kasutus vähenes, juurdekasv muutus ebaregulaarseks, osalausete kääne kadus, tekkisid. imperfekti pidevate verbide konjugatsioonisüsteemis pole erinevusi, verb “olla” omandas selged mediaalsed lõpud jne.
IV-VII sajandil. haridussüsteem keskendus endiselt antiikkultuurile, sealhulgas G. I. iidne ajastu. Nagu muistses Hellases, oli grammatika õpetamise aluseks Homerose luuletuste uurimine, kuna grammatikat mõisteti kui oskust lugeda ja tõlgendada antiikautoreid. Homerose keele näitel uuriti käände- ja käändeid, õigekirja, meetrikat, stilistikat. Peamiseks õpikuks oli Traakia Dionysiuse grammatika (II sajand eKr), hiljem hakati lugema VT (eriti Psalteri) ja UT raamatuid. Kooli õppekavas olid ka Aischylose, Sophoklese ja Euripidese tragöödiad, Hesiodose, Pindari, Aristophanese, ajaloolaste ja oraatorite teosed. Vana-Kreeka keel toimis edasi mitte ainult kirjas, vaid ka suulises vormis, millest annavad tunnistust kõned ja jutlused, mis tollal koostatud ja mis pidid olema usklikele arusaadavad. Seega määras selle perioodi keelelise olukorra diglossia - kõnekeele ja valgustuse lahknemine. keel. Viimane oli möödunud sajandite keel, mille lõid peamiselt attiklased ja mis on seadustatud kirikuisade kirjutistes. See muutus järk-järgult raamatulikuks, see tähendab kirjanduslikuks, peamiselt kirjalikult. Selle kohta jutluste koostamine annab aga tunnistust veel eksisteerivast orgaanilisest seosest kirjaliku ja suulise kõne vahel lit. ja vestlusvõimalused. G. i. antiikajastu (vanakreeka keel) toimib teistes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes, kuid seda keelt emakeelena kõnelejate suus ning keele- ja kultuuritraditsiooni järjepidevuse tingimustes.
Poliitilised ja kultuurilised muutused Bütsantsis keskel. 7. sajand (territooriumi järsk vähenemine, paljude mitte-Kreeka piirkondade kadumine, kultuuri ja hariduse allakäik) mõjutasid otseselt keeleolukorda. Kirjanduskeel oli endiselt traditsiooniline. valgustatud. G. Ya., millest kõnekeel üha enam eemaldus nii sõnavaras kui ka grammatilistes vormides. IX-XI sajandi majanduslik ja kultuuriline tõus. viis vanakreeka keele istutamiseni. keel selle klassikalistes vormides ja eelkõige Atika murre. X sajandiks. sai selgeks, et kuigi põhimõtteliselt vanakreeka. keel eelmistel sajanditel jäi põlema. keel, tungisid sellesse aktiivselt populaarse kõnekeele elemendid, mida võib nimetada nüüdiskreeka keeleks. G. Ya apologeedid püüdsid seda ära hoida. iidne ajastu. Sellised autorid valisid oma teoste eeskujuks vanakreeka keele erinevaid vorme. keel kirjutistest kronoloogilises vahemikus Herodotosest (5. sajand eKr) kuni Luciani (2. sajand pKr).
Kümnendal sajandil Simeon Metaphrastus võttis ette hagiograafilise kirjanduse keelelise "puhastuse", allutades originaalkeele toimetuslikule tööle, et lähendada seda vanakreeka keelele, justkui tõlkides rahvakeelseid sõnu ja väljendeid vanakreeka keelde. keel. Rahvakeeles vanakreeka keelde kirjutatud teoste "tõlke" (μετάφρασις, sellest ka hüüdnimi Metaphrast) meetod. keelt kasutati hiljem. Küll aga on teada pöördparafraasi juhtumeid, Kromile allutati näiteks Anna Komnena ja Nikita Choniatese ajaloolisi teoseid. Seega muutusid raamatukeeled ja kõnekeeled selles etapis teatud määral erinevateks keelteks, need nõudsid tõlkimist, kuigi G. Ya kõnelejates säilitati pidev keeleline ja kultuuriline traditsioon. Vana- ja uuskreeka ühtsustunne. keel. Raskeim keeleline olukord alates XII sajandist. iseloomustab kombinatsioon lit. mittetäieliku kakskeelsuse (vanakreeka ja uuskreeka) Bütsantsi keel koos diglossiaga (kõnekeele ja lit. vormide olemasolu) rahvakeelses (uuskreeka) keeles.
Keeleolukord Bütsantsi lõpus pärast K-välja hõivamist ristisõdijate poolt (1204) andis keerulise pildi. Diglossia oli endiselt olemas, kuid seal oli ka vanakreeka keele opositsiooni kustutamine. ja uuskreeka keel (Bütsantsi) variandid lit. keel vanakreeka keelt mehaaniliselt segades. ja uuskreeka keel vormid. See keskaegne. tänapäeva kreeka keel keel lit. variandil oli valdavalt "mosaiikne" struktuur. Samas valguses. Töös kasutati samaaegselt vanakreeka keelt. ja uuskreeka keel samade sõnade vorme kasutas vanakreeka keel. ja uuskreeka keel sünonüümsõnad. Paleoloogide ajastut (13.-15. sajandi 2. pool) võib nimetada "2. attika ja 3. sofistika" ajastuks. Lahknevus valgustite vahel. kirjakeel ja suure tõenäosusega kahanenud impeeriumi elanikkonna laiade masside kõne jõudis seejärel haripunkti (Beletsky . 1985, lk 191). Kolmeteistkümnendal sajandil järk-järgult loodi tänapäeva kreeka keele töödeldud vormid. murded, to-rukis hilis Bütsantsis hakkasid erinema. Kuid ühiskonna haritud ringkonnad pidasid rahvamurdekõne "töötlemist" võimalikult lähedaseks "õpitud" (vanakreeka keelega seotud) keelele. Nende 2 stiili kombinatsioon andis valguse erinevad ja ootamatud vormid. keel.
Rahvakeelse kirjanduse olemasolu hilisBütsantsis andis tunnistust sellest, et rahvakeel hakkas arhailiselt raamatukeelelt järjest rohkem positsioone võitma, selle funktsionaalne paradigma laienes. Kuid G.I normaalne areng. tuur jäi ära. vallutus.
Kaasaegne kreeka keel
Renessansiajal peeti Vana-Kreeka keelt iseseisvaks, ajaliselt selgelt piiratud keeleks, mis oli vähe korrelatsioonis Osmani impeeriumi osaks olnud Hellase keelega. Et mõista G. I. Uus aeg vanakreeka keele tähtsusest. keel oli nii suur, et viimast hakati nimetama "moodsa kreeka keeleks", milles on kaudselt olemas ka mõiste "vanakreeka".
Alates 18. sajandist oli opositsioon G. I kahe variandi vahel. Ühelt poolt turkismist puhastatud ja vanakreeka normidele orienteeritud keel. valgustatud. keel (kafarevusa) ja koos teistega - kõne- ja igapäevane rahvakeel (dimotica). Sõltuvalt nende võimaluste vahekorrast moodustati erinevat tüüpi litte. G. i. Lisaks variant lit. Koine määras territoriaalsete murrete mõju. Lõuna Peloponnesose murded olid tänapäeva kreeka keele aluseks. koine.
Moodsa kreeka kirjandusliku koine põhijooned
Novogreech. foneetikat iseloomustavad 4 põhiprotsessi: vokaalisüsteemi edasine lihtsustamine; kaashäälikute klastrite lihtsustamine; aktiivne dissimilatsiooniprotsess; "sõnade arvu" vähendamine, mis kajastub keeles erineval viisil - sõna kõlas, häälduses ja kirjas.
Morfoloogia vallas toimub nimesüsteemis järgmised muudatused: daativkäände on kadunud; käändelõpude süsteemi on lihtsustatud; käänded ehitati ümber 2 diferentsiaaltunnuse järgi: soo ja tüvede arvu järgi (1-aluseline ja 2-aluseline); 2 ja 3 käändevormiga nimede käändes fikseeriti 2 tüübi vastandus. Tegusõnasüsteemis on aktiivsed osalaused muutunud käänatamatuks ehk vene keelele lähedaseks vormiks. gerund. Mingi vanakreeklane osalaused säilisid substantiividena. Kadunud on imperatiivi 3. isik, mille vorm on muutunud perifrastiliseks. Säilitades lihtajavormide süsteemi (olevik, imperfekt, aorist), tekkis järjekindel kirjeldavate vormide süsteem (tulevik, perfektne, pluperfekt). Ajalooajal jäi alles vaid silbilisand ja ainult rõhu all, kuid eesliitega vormides võib säilida kvantitatiivne täiendus.
Uuskreeka tunnuste hulgas sõnavara ja sõnamoodustus võib märkida paljude vanakreeka keele kasutamist. sõnu paralleelselt uute sõnadega ja sõnadega, millel on uus grammatiline vorm. Samas tajuti algvormi mitte arhailise, vaid raamatulikuna ehk vorm ei ole kõnekeelne ja igapäevane; suur hulk vanakreeka keelt sõnu hoiti kasutusel arhaismidena; sõnavara arendati edasi.
Koos t. sp. tänapäeva kreeka keele olemasolu vormid. keel alates 18. sajandist. areng lit. G. i. võib jagada mitmeks perioodid sõltuvalt emakeelena kõnelejate suhtumisest vanakreeka keelde. keel. I. Arhaiseerimine lit. keel ("arhaism" või "uusattikism"); opositsiooni "kafarevus / dimotic" teke - XVIII - 1. pool. 19. sajand II. Katsed luua rahvakeele töödeldud ("puhastatud") vorme (dimootikume) (καθαρισμός - puhastamine) - ser. 19. sajand III. Valgus keel kõnekeelele; J. Psycharise tegevus (nn paleodimootilisus) - kon. 19. sajand IV. Valgus keel to kafarevus; "lihtsa" kafarevusa loomine; välimus "segatud" kafarevusy - varakult. 20. sajandil V. Rahvuskeele normaliseeritud grammatika loomine enne Teist maailmasõda (dimootilisus); moodsa kreeka keele kujunemine valgustatud. Koine kaasaegne Kreeka. VI. Dimotika (rahvakeel) kui tänapäeva keel. Kreeka.
I. XVIII sajandil. kreeka kujud kultuurid pöördusid taas rahvusliku lit. keel ja nõudis vanakreeka keele taaselustamist. valgustatud. keel. Nad uskusid, et kreeklaste vaimne taaselustamine. inimesed on võimalikud ainult siis, kui pöördutakse tagasi kreeklaste vaimse kultuuri päritolu juurde. Keele vallas oli selleks vanakreeka keel. arhailine keel, mis suudab taastada kogu Kreeka rahvuskultuuri järjepidevuse. Arhailise suundumuse näide on Eugene (Bulgaris, Voulgaris) (1716-1806), ajaloo-, filosoofia-, muusika-, teoloogiateoste autori, antiik- ja uusaja tõlkija tegevus. ta eurooplane filosoofid. Tema ulatuslik op. "Loogika" on kirjutatud vanakreeka keeles. keel ja autor nõudis, et filosoofiat saab õppida ainult selles.
Rahvakõne sisaldas tol ajal palju laenatud sõnavara (türgi keelest, romaani, slaavi keelest). Lisaks kohtas suulises kõnes suurt hulka mittestandardiseeritud territoriaalseid variante. Haritud ringkondade esindajad arusaadavad vanakreeka keeles. keel oli isegi lähedasem kui tänapäevane. või kõnekeelne G. i. Jällegi, nagu juhtus G. Ya ajaloos rohkem kui üks kord, kuulutati eeskujuks klassikalise perioodi Atika murre. Pakutud pl. Kultuuritegelased (I. Misiodakas, D. Katardzis jt) ei leidnud toetust väitekirjale rahvuskeele arendamise vajadusest: antiik ja vanakreeka keel. keel jäi paljudele rahvuskultuuri tugipunktiks ja rahvusliku vabaduse tagatiseks.
Mõju Lääne-Euroopa kreeklastele. kultuur käis läbi suure kreeka keele. kolooniad Triestes, Budapestis, Viinis, Leipzigis ja teistes linnades. Sel ajal Zapis. Euroopale meeldis kreeklaste klassikaline pärand ja uurimisobjektiks oli vanakreeka keel. keel. Need asjaolud aitasid suuresti kaasa sellele, et aastaks 1800, s.o. veidi enne kreeklaste vabadusvõitluse viimast etappi, saavutas kafarevusa võidu rahvakeele üle.
Kreekas tekkis taas mittetäieliku kakskeelsuse olukord koos diglossiaga: iidse G. I. toimimine. kõrgeima kihina (lit. keel, ptk. arr. kirjas) ja rahvalik uuskreeka. keel kui madalaim kiht (kõnekeelne kõnekeel). Sel ajal vanakreeka keeles keelest ei saa massid enam hästi aru ja vajalik on tõlge Dimotikasse.
Kui tekkis iseseisev kreeklane. osariigis seisis ta kohe silmitsi riigi küsimusega. keel, kuna sel ajal oli 2 G. I.: kirjalik - kafarevusa ja suuline - dimotika. Kirik ja riik Aparaat vaidlustas resoluutselt rahvakeele, põhjendades seda seisukohta mitme murdelise rahvakeele olemasoluga Makedooniast Kreetani.
Sellest ajast alates on Kreekas ellu viidud keelepoliitikat, mille eesmärk on G. I. rahvuslikule puhtusele. osariik. aparaati teenindab "range" kafarevusa. Vana-Kreeka kultuuritegelased, rahvaharidus ja kirik peavad keelt G. Ya tõeliseks aluseks, millele uuskreeklane peaks lähenema. keel, kuna Kafarevuse toetajad uskusid, et G. I. peaaegu ei muutunud 2 tuhat aastat. K ser. 19. sajand See on liikumine vanakreeka jaoks. ametnikuga seotud keel. Kreeka Bütsantsi impeeriumi piirides taastamise "suure idee" propaganda. Ateenas loodud un-t sai “üllase” kafarevusa levitaja pl. kirjanikud ja luuletajad toetasid seda ideed. Kuid säilinud on ka rahvakeelseid teoseid (kleftide laulud), eriti need, mis on loodud Joonia saartel, mis ei olnud türklaste võimu all.
II. Kuid paljudele sai peagi selgeks, et keele arengut on võimatu tagasi pöörata ja sellised muudatused ei olnud täiesti õigustatud, kuna G. I. Viimastel sajanditel on olnud rohkem kui lihtsalt kaotusi. G. I. püsivale arhaiseerimisele avaldati vastupanu. ("keeletüli" kreeka keeleteadlaste sõnadega) on teravnenud nõudmised tuua kirjakeel kõnekeelele lähemale. Selle mõõduka liikumise eesotsas oli kreeklane. kasvataja A. Korais, kes arvas, et ringreisist on vaja keel “puhastada”. ja Euroopa laenud ja nende asendamine kreeka keelega. sõnad (muistsed või vastloodud), kuid ei väitnud, et juhtroll peaks kuuluma rahvuskeelele. Sellegipoolest valmistas Koraisi mõõdukas seisukoht, tema veendumus, et tõde peitub G. Ya. 2 alguse ühendamises, pinnase dimootikumide heakskiitmiseks, mis üha enam tungis lit. keel. Nii tõlgiti 1856. aastal Aristophanese komöödiad Dimoticasse.
III. Avalik tõus 70ndatel ja 80ndatel. 19. sajand Kreekas aitas kaasa elava keele kasutuse edasisele laienemisele kirjanduses. In con. 19. sajand prof. Sorbonne Psycharis põhjendas teoreetiliselt rahvagrammatika "keelelist staatust". ja vajadus seda ametlikuna kasutada. Aga tema soov ühendada paljusid rahvakeele tunnused ja sõnakasutus peamiselt vaid analoogia põhimõttel tõid kaasa äärmise "dimootilisuse". Rahvakeelt ei saanud kiiresti ühtlustada paljude vormide olemasolu tõttu – Peloponnesose koine’st saaremurreteni.
Kuid Psykharise tegevus, kes pooldas dimotica kasutuselevõttu rahvuslikust, teaduslikust ja lit. seisukohti, sunnitud veel kord revideerima suulise ja kirjaliku rahvakeele norme, lähtudes vanakreeka keelest. valgustatud. keel. Kui kuni selle ajani olid proosa- ja draamateosed täielikult ning poeetilisi teoseid kirjutati peamiselt kafarevus, siis alguses. 20. sajandil esimest peamiselt ja teist täielikult hakati looma dimootiliselt. Kirik, osariik ja teadus järgisid kafarevusy ja vanakreeka keelt. keel kauem. 1900. aastal Cor. Olga, üritati UT teksti tõlkida vanakreeka keelest. keel, sest massid sellest aru ei saanud, aga puristid ei lubanud seda teha. Mõni aeg hiljem avaldas A. Pallis Ateena gazis UT tõlke rahvakeelde. "Acropolis" - ainuke, mis lubas avaldada rahvakeeles (vt ka Art. Piibel, rubriik "Piibli tõlked"). Kuid see katse põhjustas rahva seas rahutusi ja kokkupõrkeid politseiga, hukkus ja sai haavata. 1903. aastal prof. G. Sotiriadis avaldas Aischylose Oresteia rahvakeelse tõlke ja taas puhkesid tänavarahutused. Kuid vaatamata sellele kinnitati dimotica propageerijate seisukohti. 1903. aastal asutati nädalaleht "Numas", kus avaldati Psykharise, Pallise, K. Palamase artikleid. Viimast pidas ainsaks kõnekeeleks uuskreeka keel. keel, to-ry ja võib saada kogu rahva kirjakeeleks.
IV. Psycharise positsiooni äärmused rõhutasid Koraisi pakutud kesktee õigsust, mis viis tugeva arhaiseerimiseta “lihtsa kafarevusa” loomiseni, mis lähenes üha enam suulisele keelele. Seda tüüpi kafarevusa apologeet oli G. Hadzidakis, kes uuris rahvakõnet ja pidas kafarevusat tulevikukeeleks. Ametniku peal tasemel, tugevnes kafarevusa vastuseis dimotica'le. 1910. aastal kinnitati kafarevusa ainsa osariigina. keel. Aga 7 aastat hiljem Põhikool koolides lubati õpetada dimootiliselt, kuid ilma dialektismi ja arhaismita. Neid koole kutsuti "miktaks" (sega, sest vanemates klassides toimus õppetöö kafarevus). Koolikafarevusa, kõnekeelele võimalikult lähedane, kandis nime "mikti".
V. Mõlema sordi pooldajad G. I. mõistis vajadust selle vormi kallal edasise aktiivse töö järele. Psycharise äärmuslikku dimootilisust silusid M. Triandafillides, kes koostöös teistega kirjutas 1941. aastal ilmunud dimootilisuse grammatika. Triandafillides pl. Mõnel juhul säilitas ta Kafarevusa õigekirja ja grammatilised vormid, kuigi ta toetus peamiselt Dimoticale. Ta uskus, et kõnekeel tuleb tingimata normaliseerida, voolujoonestada, kuid tema grammatika ei peegelda täpselt kõnekeelt, mis säilitas palju variante. Selle positsiooni üks peamisi põhjuseid on vajadus säilitada G. I. etümoloogiline, mitte foneetiline õigekirjaprintsiip: kreeka keele tuhandete aastate arengu jaoks. hääldus on nii palju muutunud, et foneetilise printsiibi järgimine võiks mitmel viisil. keeletraditsiooni katkestamiseks.
Hariduse tulemusena uuskreeka ajaloos. 2 äärmusliku suuna (arhaism - psühharism) ja 2 mõõduka (kafarism - dimootilisus) keeled jõudsid vajaduseni mitte vastanduda, vaid ühendada 2 põhimõtet: arhailine, mis pärineb Vana-Kreeka keelest. keel ja kaasaegne 70ndatel. 20. sajandil G. struktuur I. võib nimetada "tetraglossiaks", mis hõlmab järgmisi G.I vorme. Hüperkafarevusa järgis maksimaalselt hellenistliku koine ja isegi attika murde norme, mõningate erinevustega süntaksis, sõnavaras ja veidi grammatikas (puudub näiteks kaksiknumber ja optatiiv), kasutati kirikus ja teadus. Tegelikult kaldus kafarevusa rohkem klassikalisest süntaksist ja ei kasutanud ka näiteks vanakreeka keelt. pungade vormid. ajal, kasutati ajakirjanduse poliitikarubriikides, teadusajakirjades, kesk- ja kõrgkoolide õpikutes. Mitteametlikus keeles kasutati segakeelt, mis on lähedane G. Ya kõnekeelsele versioonile. ajakirjade artiklid ilukirjanduses. Seda arhaiseerivast kirjanduse keelest ja rahvalaulukeelest erinevat keelt iseloomustati kui “äärmusteta demootika”, seda võib nimetada novokreeka keeleks. valgustatud. koine. Dimotika erines paljuski kafarevusast grammatika poolest, üsna tugevalt sõnavara poolest, sisaldas rohkelt laene, omas territoriaalseid variante; kasutatud luules ja proosas, õpikutes, lit. ajakirjad ja ajalehed.
VI. Teiseks Maailmasõda, ja siis Kodusõda Kreekas 1940-1949 peatas uuskreeka keele teoreetiliste probleemide arengu. keel. Alles 1976. aastal kuulutati rahvakeel (Dimotica) ametlikult uuskreeka keele ainsaks vormiks. keel ja 1982. aastal viidi läbi teatav graafiline reform: kõik diakriitikud, välja arvatud 2-silbilistes ja mitmesilbilistes sõnades ägeda rõhu märk. Kafarevusa on sisuliselt kasutusest välja kukkunud ja seda leidub ainult ametlikus. dokumente, kohtumenetluses või ajalehtede teatud rubriikides, vanema põlvkonna kirjakeeles.
Paljude jooksul sajandeid, vanakreeka keele selgesõnalist või varjatud olemasolu. keel paralleelselt või keerulises põimumises elava kreeka keelega. Bütsantsi ja kaasaegne keel. Kreeka on loonud nii keerulise keelelise olukorra, et paljud erinevad selle hinnangutes. uurijad. Jah, kreeklane. teadlased usuvad, et seda pole kunagi määranud kakskeelsus, vaid see on alati olnud ainult diglossia: ühe keele 2 olekut, mis eksisteerisid paralleelselt ja seetõttu on nende interaktsioon ja läbitungimine üsna loomulik. Isegi kui aktsepteerime tänapäevases keeleolukorra iseloomustamiseks mõistet "kakskeelsus". Kreeka, tuleb silmas pidada, et kreeka. kakskeelsusel olid vähem selged piirid kui näiteks ladina ja romaani keelte vastandusel, eriti liti keeles. keel. Novogreech. keel on tihedalt seotud vanakreeka keelega. Kakskeelsus mõjutas Ch. arr. grammatika (morfoloogia ja eriti süntaks) ning sõnavaras ja sõnamoodustuses ei olnud kunagi teravaid piire kafarevusa ja dimotica vahel. Mittetäielik (suhteline) kakskeelsus, mis iseloomustas aastaid. sajandil, keeleline olukord kreekakeelses keskkonnas, rõhutab veel kord arhailiste tendentside tugevust G. Ya. ja selle vanakreeka keele õppimise tähtsust. osariigid. Vana-Kreeka keelt ei realiseerinud kunagi G. i. kandjad. teise keelena isegi vanakreeka keelde uuskreeka keelde tõlgete olemasolul, mida seostatakse Kreeka poliitilise ja kultuuriloo eripäradega.
M. N. Slavjatinskaja